pühapäev, 9. jaanuar 2011

Ilmar Mikiver "Ankruketi lõpp: 9 esseed Eesti luulest", koostanud Tiit Hennoste (Loomingu Raamatukogu 2010/36-37)

Kuna palju koolitööd on teha, siis olen oma lugemisega ikka korralikult graafikust maas. Selle asemel, et lugeda mida tahaks, peab lugema mida peab. Mis teha. Seetõttu jõudsin alles nüüd ära lugeda eelmise aasta novembris (?) saabunud LR osa.
Kui ma hakkasin seda lugema, siis esimene essee oli natuke nagu raske minu jaoks - palju võõrsõnu, erialatermineid jmt. Kuid siis läks asi muhedamaks ja isegi väga ladusaks. Viimane essee oli taas raskem. Muideks esimese ja viimase essee teemaks on autor Ilmar Laabani teoste analüüs.
Kuigi ma ei ole ammu luuletusi lugenud (kui jõululuuletused välja arvata), siis seekordset LR-t lugedes tuli mul kange himu Underi, Alveri ja Kangro järele. Ma arvan, et varsti teen nad ära ka (kui need eksamid ühele poole saavad). Eriti meeldis mulle essee "Huumorist Eesti luules" ning seal toodud näited eelmise sajandi algusest ja keskpaigast panid ikka mõnuga itsitama. Iroonia, sarkasm ja must huumor - täpselt minu maitse.
Nagu öeldud, oli neid esseesid hea lugeda - autori toodud paralleelid tekitasid uusi mõtteid ja vaateid varem tuntud luuletustele ja luuletajatele. Autor tõi esseedes esile erinevaid luulenäiteid eesti kirjandusest (sh pagulaskirjandusest) ja märkas mainida huvitavaid seoseid ning sarnasusi üksteisest mittesõltuvate autorite osas.
See osa LR-st andis mulle kindlasti palju juurde.
Soovitan seda neile, kellele meeldivad või on kunagi meeldinud luuletused ja hindeks 4+.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar