esmaspäev, 10. jaanuar 2011

William Somerset Maugham „Inimorjusest“ (Canopus, 2002 Tallinn)

Ma alustasin selle raamatu lugemist oktoobrikuu lõpul, kuid jätsin ta pooleli, sest olin peategelase peale nii vihane. Tundus uskumatu, kuidas inimene võib nii kergemeelselt endale selliseid kannatusi tekitada. Kuid mul on hea meel, et sain sellest üle ja lugesin teose lõpuni.
"Inimorjusest" läbivaks jooneks on elu mõtte otsimise pikk ja keeruline rada. Keskne tegelane otsib vastust küsimustele, mis peaksid kerkima kõigil, kuid kuid millele vastamiseni jõuavad vähesed. Lõpuks ta leiabki oma lahenduse, mis on küll triviaalne, kuid selleni jõudmine on raske ja valulik.
Mulle meeldis Philipi põhimõte, et ela kuidas su loomulikud tungid sind suunavad, kuid arvesta alati politseinikuga nurga peal. Nii nagu on.
Muuhulgas, arvestades seda, et autor ei olnud hetero (tema tegelikku orientatsiooni ma ei teagi), oli huvitav jälgida peategelase Philipi kummalisi kiindumisi meestesse.
Soovitan kõigile ja hinne 5.
PS: autor rääkis eessõnas, et ta otsis väga kaua sellele romaanile sobivat pealkirja ning ma ausalt ei imesta selle üle. See pealkiri on ideaalne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar