neljapäev, 10. märts 2011

Paulo Coelho "Portobello nõid" (Pilgrim, 2007 Tallinn)

Minu teine Coelho raamat (esimene oli otseloomulikult "Veronika otsustab surra" sellal, kui see Eestis popp oli). Kogu temaatika läks veidralt palju kokku nii mõnegi teemaga, mis viimase 6 kuu jooksul on õhus olnud, seega oli seda veidi imelik lugeda.

Nautisin raamatu koosnemist eri isiksuste jutustustest, mitte tavapärasest narratiivsest tekstist. Sest sel juhul ei ole kunagi päris kindel, millised lüngad jäävad jutustusse või siis mida uut teada saad. 

Lõpp oli igav, närviajav ning liialt ilus. Ehk olen ma liiga palju lugenud süngeid ning ahastamapanevaid, trööstituid raamatuid? Ning ei suuda taluda seda, kui kirjanik soovib raamatu lõpetada lootustandvates nootides? 
Ei, olgu mis on, kuid see ei ole võrreldavgi selle raamatuga, mida ma lugesin Siberi tundrates elavast nõiast. Raamatu nime uuendan niipea, kui selle välja uurin. 

Vanad ja käiatud mõtted ning motiiv, paeluv lugedes, kuid lõpetades siiski sisutühi. 2

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar