reede, 22. aprill 2011

Osamu Dazai „Inimeseks kõlbmatu“ (Loomingu Raamatukogu 2011/7-8)

Kuna minu varasemad kokkupuuted Jaapani kirjandusega piirnesid haikudega, mida sai keskkoolis kirjanduse tunnis loetud, ning Banana Yoshimoto teosega "Köök", mis sättus kätte täiesti juhuslikult, siis seda enam oli tunda Aasia maades elava indiviidi omapärast maailmavaadet. Eurooplasega võrreldes on selles kordades rohkem kurba ja valusat ilu, mida näeb eriti hästi filmikunsti võrreldes - Aasia graatsiline julmus ning Euroopa robustne realism.
Rääkides nüüd "Inimeseks kõlbmatust", siis Weltschmerz on selle jaoks õige sõna. Minategelane Yozo on väidetavalt autor ise ning kirjeldatakse just tema otsuseid, tundeid, eluteed. Osamu Dazai elas üksnes 38-aastaseks, surres mitmete ebaõnnestunute jadas viimaks ühe õnnestunud enesetapu läbi. Remargi korras: enesetapu õnnestumine või ebaõnnestumine - "enesetapu" ja "õnne" terminite kooskasutamine üldse on huvitav sõnakasutus, sest see on ilmne loogikaviga; kelle jaoks õnn ja õnnestumine, kelle jaoks mitte. Igatahes, mõnele inimesele ei ole antud jõudu maailma oma õlgadel kanda ja tavaliselt on need just inimesed, kes tunnevad emotsioone tugevamalt kui teised. Ka Yozo püüdis mitu korda ise oma elu lõpetada. Põhjus oli lihtne - ta ei tundnud end maailmas kuigi koduselt; iga hetk mängis ta kedagi teist - kedagi, kes meeldiks kõigile. Inimlik hirm, et teistele ei meeldita, võttis maad sellisel määral, et midagi muud peale selle paranoia enam alles ei jäänudki. Pole siis ime, et ei jagu jaksu elu kandmiseks.
Tegemist on päevikulaadsest kolmest märkmeraamatust koosneva romaaniga. Soovitan seda neile, kellele meeldib mõtiskleda elu ja raskuste ja inimeste vaheliste erinevuste üle. Mulle sobis see nagu rusikas silmaauku. Hindeks 4-.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar