neljapäev, 19. mai 2011

Joanne Kathleen Rowling "Harry Potter ja tarkade kivi" (kirjastus Varrak, 2005)

Kuna ma ostsin Harry esimese raamatu oma väiksele vennale Robinile sünnipäevaks ja enne kui see talle üle antud sai jäi nädal aega, siis ma mõtlesin, et loen selle ise kah läbi. Olen ju filme vaadanud ja puha ning mulle meeldib raamatuid ja filme omaette võrrelda (aga ausõna ma ei hakka siinkohal jälle filmi ja raamatut võrdlema; KUIGI, remargi korras, Harry Potter'i filmid on ülilahedad, ja nagu kolmapäeval Lauri Kaare ETV saates "Ringvaade" ütles, superhästi valitud näitlejad, kes kannavad aastast aastasse kõik need osad viimaseni välja).
Harry Potter on lahe karakter ja mulle isiklikult ta hirmsasti meeldis, kuid peab arvestama sellega kas konkreetsele lugejale üldiselt taoline fantaasia- ja muinasjutumaailm meeldib. See ei ole tegelikult selline raamat, mis kõigile peale läheks. Aga fantaasiamaailmast rääkides, tõesti hämmastav, kuidas autor on loonud terve suure võlumaailma! Alates erimaitselistest oakommidest ja lõpetades Sigatüüka suure saali maagilise lae võlutrikiga.
Raamat saab hindeks 4- ja soovitan neile, kellele muidu muinasjutud meeldivad.
PS: kuigi ma esimest osa lugesin eesti keeles (ja tõesti tõlk - Krista Kaer - oli teinud hea töö!), tahaksin ma ülejäänud osi lugeda inglise keeles, sest kirjutamiskeeles lugeda on ikka midagi muud...

1 kommentaar:

  1. Selle võlumaailma kohta oskan öelda vaid nii palju, et hämmastav, kuidas läbi seitsme (oli nii palju?) raamatu kõik on läbi põimunud. Asjad, mis on esimesed raamatus, muutuvad pöördeliseks ning oluliseks viimases. Ehk siis müts maha autori ees, kuna ta on suutnud teha tähelepanelikule lugejale premeerivaid avastusi hilisemates raamatutes.

    VastaKustuta