esmaspäev, 23. mai 2011

Milan Kundera „Veidrad armastuslood“ (Loomingu Raamatukogu 2011/4-6)

Kui Siiri tundis, et Kundera puhul jäi temale midagi puudu või pigem sai loetud Kunderat valel ajajärgul, siis mina saan õnneks öelda, et minule need kogumikus olevad 7 novelli sobivad. Ma lugesin seda juba ligi kuu aega tagasi ja ei saa enam konkreetseid sisunäiteid tuua, kuid siiski pidin vajalikuks materjali ära märkida. Just seetõttu, et minu arusaamist mööda suudab Kundera nii ülihästi näha ning kirjeldada maailma ja ühe olukorra erinevaid külgi läbi loos esinevate isikute ja sõltuvalt nende karakterist. Selle pika ja lohiseva lause mõte oli, et kui ühes inimsuhtes on mitu isikut, siis võib olla kindel, et kõik need inimesed näevad seda suhet erinevat ja Kundera oskab selle suhte mõistmist sõltuvalt karakterist kirjeldada.
Eriti hinge läks mulle "Vanad surnud tehku ruumi noortele surnutele". Selle pilava pealkirjaga loo läbiv mõte on kuidas vastassoost (ja erinevas eas) inimesed saavad ühte olukorda nii erinevalt tõlgendada. Kui vanem naine ei julge esialgu taaselustada lähedust endast noorema endisaegse armukesega, kes seda hirmsasti soovib, just seetõttu, et naine kardab rikkuda mälestust. Ning samal ajal mees, kes jagab naisega sama mälestust, kuid kelle mälestus ei olnud eriti hea, soovis luua uut mälestust ja näidata naisele milleks ta tegelikult võimeline on. Seejärel aga naine annab järele juba sellel põhjusel, et võib-olla ongi see mees viimane mees, kes teda tahab. Lihtsalt ilus.
Kogumikku soovitan neile, kellele pikad lood ei meeldi, aga tahaks saada kvaliteetset elamust. Hindeks 3+.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar