pühapäev, 26. juuni 2011

Carlos Ruiz Zafón "Tuule vari" (kirjastus Varrak, 2008)

Lugesin selle raamatu juba ca aasta tagasi läbi, kuid kuna tegemist on ühe minu lemmikraamatuga tahaks selle siinkohal välja tuua.
"Tuule varju" tegevus toimub 1945-1955 aastate Barcelonas. Peategelane on vaestes oludes kasvav Daniel, kes elab koos raamatupoodi pidava isaga. Ühel varahommikul viib viimane poisi Unutatud Raamatute Surnuaeda ning poiss saab sealt enda hoole alla raamatu, mis haarab teda ta niivõrd, et Daniel hakkab uurima raamatu autori Julian Carax'it ümbritsevat müsteeriumit. Varsti hakkab keegi püüdma raamatut enda valdusesse saada, et seda hävitada. Sealt edasi hargnevad edasi salapärased sündmused mitmel tasemel, mis kõik lõpuks põimuvad. On tragöödiat, põnevust, armumisi, valesid ja reetmisi..
Romaan on austusavaldus raamatutele ja lugemisele. Kirjutisse on pikitud kauned ja kurbi mõtteid lugemise tähtsusest ja raamatute erilisusest ning sellest, kuidas vähem ja vähem loetakse. täpset kohta või tsitaati ei leidnud, kuid Zafón kirjutas midagi sellist: lugemisse paneme oma hinge ja südame ning see oskus muutub järjest haruldasemaks. Või siis raamatud on hinge peeglid, neist leiab ainult seda, mis juba inimeses olemas on.
Autori stiil on kaasahaarav, raamat nii nauditav, et suutsin selle vaid suure raskusega käest panna. Soovitan kõigile, kes naudivad, austavad ja armastavad raamatuid.
"Igal raamatul, igal köitel mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libiseb, kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks" (lk 11).
Oma kategooria raamatute hulgas saab teos minult 5+. Raamatule on ilmunud ka teine osa "Ingli mäng", mis on samasuguseid kiidusõnu väärt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar