esmaspäev, 15. august 2011

Rabindranath Tagore "Laevahukk" (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1958)

Näib, et sõnusin ära. Nimelt on Tagore geniaalsus ning andekus parimal viisil väljendunud läbi värsside. Romaanis jääb armastajate seikade keerdkäikude dramaatilisus ning ahastamapanevus halva absurdikomöödia varju. Meenutab neid õudukaid, kus sa ei saa jätta ekraani peale karjumata ja õpetamata, kui mõni osatäitja (teades, et mõrvar liigub ringi) läheb vaatama, mis selles kõige pimedamas nurgas on. Lihtsalt liialt õhuke ning väheusutav ning ärritav.

Üks armastusjutt on piinavalt venitatud selles 350-leheküljelises teoses. Motiivid ning mõtted on kõik olemas, mis Tagorel tavaliselt on, kuid võib olla, et tegu on tänapäeva küünilisuse ning sealsete olustike mittetundmisega, millest tulenevalt väikeseid stseene/värsse on kergem aduda kui full-blown raamatut.

Ehk siis inimesed, kes on Tagoret austama hakanud tema värsside pärast, peaks piirduma lühijuttude ning luulega, kuid hoidma heaga eemale tema romaanidest. Päriselt. Iga järgneva leheküljega ootad ainult seda, et see läbi juba saaks ning you pray to good, et sellel oleks hea/adekvaatne lõpp, mis kasvõi kõige väiksemal määral usutav on. Hindeks 1-.

P.S. Plot: kaks pulma, laevahukk, pruutidest üks (vist) uppus ära, teine sattus vale peiu juurde (sest kummagi pruutpaari peig ja pruut ei ole teineteist näinud) ning kogu raamat sellest, kuidas kombestik takistab asju õigeks seadmast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar