pühapäev, 7. august 2011

Viktor Pelevin "Sinine latern" (Atlantis, 2002)

Pelevin jäi näppu Tallinna Keskraamatukogus, kui riiulite vahel kõndides meenus lubadus lugeda vene kirjanikke. Eelnevalt olen lugenud tema loomingust romaani "Arvud" (soovitan!).
Raamatu tõlkija on järelsõnas välja toonud järgmise (millega kaheldamatult nõustun):
Igasugustest tavadest ja nii-ei-ole-kombeks-kirjutada-sunnist pärssimata mängulisus nii keeles kui vormis, lihtne ja puhas, kohati hingematvalt poeetiline keel ning ennekõike juba esimeses lauses tabatav Pelevinile ainuomane toon, mida tundub olevat võimatu kirjeldada. 
Pelevini kirjeldamatus seisneb minu jaoks selles, et ta suudab juba esimeste sõnadega panna sind küsimusi küsimata aktsepteerima tema loodud maailma, olgu see siis groteskne, tavakodanlik või ulmesse kalduv. Lugejana lased end juhtida sellel, mida kirjanik tahab öelda, mitte sellel, mida sa arvad, et ta võiks öelda või tahta öelda. Pelevin on omamoodi ja omanäoline.
Ning loomulikult jääb minuga raamatust kaasa uus fraas lõbutüdrukute kohta - konverteeritav neiu. Hindeks 5.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar