pühapäev, 6. november 2011

Agatha Christie „Hercule Poirot. Kogutud lühijutud“ (Kirjastus Varrak, Tallinn 2006)

Kõnealune teos on tõsine kogumik, mille kätte võtmine sõna otseses mõttes võib tekitada raskusi. Kuigi füüsilise massi järgi ei ole ilus hinnata raamatu sisu, pean ikkagi ütlema, et Agatha Christie on hakkama saanud väga mahuka tööga. Ikka mitme kilo jagu. Eriti armas on seejuures, et see raske teos on sobiv just õhtuseks kergeks lugemiseks. Lihtne, aga põnev.
See on väga mõnus raamat õhtuti enne und lugemiseks. Unenäod on ka kohe teistmoodi. Kuna olen aastaid jälginud Hercule Poirot seiklusi teleekraanil ja seda just David Suchet kehastatuna, siis tahes-tahtamata panin tegelastele nähtud näod juurde. No otse loomulikult sobisid need ideaalselt. Need telemehed on osatäitjate valikul ikka tõsiselt kümnesse pannud. Kuid pean tunnistama, et televersioon oli kohati kergemalt jälgitav kui raamatutekst (mis võis tuleneda ka sellest hilisõhtusest lugemisajast :D).
Kui teleseriaalis jäi Poirot'st mulje kui moenarrist ja hõrgutsejast, siis see sai minu jaoks hoopis teise sisu peale kogutud lühijuttude lugemist. Nimelt oli tal pigem mingi kompleks või sundkäitumisega - Poirot'le meeldib kõik korras, korrektne, sirge, piiritletud. Ta ise tunnistab seda samuti, kui tunneb hirmu, et noor psühholoog võib ütelda, mis tema, Hercule Poirot, kompleks on ("Kerberose kinnivõtmine", lk. 682). Eks ta selline väike ja naljakas, kuid äärmiselt sümpaatne, rahustav ja usaldust tekitav mehike on.
Soovitan lugeda pehmema krimižanri austajal. Hindeks 3-.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar