kolmapäev, 16. november 2011

Aleksandr Sergejevitš Puškin „Proosa“ (Kirjastus „Eesti Raamat“, Tallinn 1970)

Minu jaoks on tegemist esimese tõsiseltvõetava ja muljetavaldava Puškin'i katsumisega. Kindlasti ei jää see mitte viimaseks, sest plaan on lugeda legendaarset/geniaalset "Jevgeni Onegin'it". Kunagi koolipõlves on loetud ka Puškin'i luuletusi (võib-olla et isegi vene keeles, arvestades meie vene keele õpetaja aktiivsust ja armastust vene klassikute vastu), kuid ma ei mäleta neist kahjuks midagi enamat, kui et need olid vägevad. Nii et plaan on ka Puškin'i luulet lugeda (eesti keelde tõlgituna, sest vene keel kahjuks praktikavähesuse tõttu piisavalt hea ei ole, ja lugeda tahaks luuletusi Betti Alver'i tõlkes, kuna Alver kirjuab nii ilusalt ja tugevalt).
Kõigepealt tooks maitseks ühe imekena tsitaadi: "Kombelised vanasõnad on imeväärt kasulikud neil puhkudel, mil me enese õigustamiseks ise suudame vähe välja mõelda." (lk 71). Noh, tuleb ju isu natuke rohkem teda juurde lugeda.
Paari sõnaga lähemalt ka kogumikust; et millega siis tegemist on. Pealkiri - "Proosa" - ütleb juba natuke ära. Kogumik koosneb rohkem ja vähem lõpetamata Puškin'i proosatekstidest, mis on ka varem avaldatud (kuid mõnel juhul kärbituna ja tsenseerituna). 
Mu vaieldamatu lemmik oli lugu "Dubrovski", mille peategelane oli esialgu aadlik, hiljem röövel. Dubrovski süda kuulus ta isa esialgse sõbra, hilisema vaenlase tütrele, kes küll armastas Dubrovski't, kuid vägisi sunnituna abiellus siiski teise mehega. Seetõttu murdis neiu noore, vapra ja isegi röövlina aumehe Dubrovski südame. See oli ilus - mitte see südame murdmine, vaid lugu ise.
Lisaks jäi silma ka lugu "Padaemand", kus peategelasteks olid noor ja naiivne armunud neiu, auahne ja lihtsalt ahne noor sõdurpoiss ning vana ja natuke hull krahvinna. Lool on õpetada mitu moraali ja mõtteainet jätkus kauemaks.
Äramärkimist väärib ka "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustuste" hulka kuuluv lugu "Postijaamaülem", mille peategelane on postijaamaülema tütar, kes sõidab peibutava peiuga suurlinna, jätab üksi oma isa ja seeläbi ka laostab ta. Isa sureb ja tütar jõuab veel vaid ta haual nutta.
Üldiselt saan öelda, et Puškin'i stiil oli mulle meelepärane; ilus ja valus, ridade vahelt tuntav iroonia ja sarkasm, üllatavad käigud tegelaste vahelistes suhetes ja käitumismotiivides, voogav ja nauditav tekst. Ainus miinus, mille põhjus ei peitu mitte autoris, vaid minus, on asjaolu, et ma ei tunne sündmusaja kultuuri- ja ühiskonnakonteksti. Märkustena on küll toodud palju viiteid ja selgitusi, kuid kahjuks need kaasa ei aidanud. Seega võis mul ikka päris suur osa varjatud tagamõtetest kaotsi minna. Õnneks ei ole ma sellest morjendatud, sest lugemiselamus oli siiski võimas.
Soovitan klassika-armastajatele ja hindeks 4.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar