kolmapäev, 23. november 2011

William Faulkner "Yoknapatawpha uusaeg. Jutustused II." (Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1983)

Nii kui ma esimest korda Faulkner'i lugesin, olin kohe tema stiilist lummatud. See temapärane varem juba nimetatud ütlemata jätmine on nii hea! Lugeja ise täidab lüngad ja lahendab loo omamoodi; nii et lõpplahendus on individuaalne. Lisaks sellele (nagu ka kokkuvõtva lõputeksti autor Jaak Rähesoo lk 290 ütleb) on Faulkner'ile omane kirjutamine novellides - tema romaanid on loetavad ka eraldi lõikudena, mis annavad ka omaette edasi autori mõtte. Viimane on aga minu nägemist mööda tugeva autori tunnus - koostada tekst, mis on seotud, aga toimib ka jupiti.
"Yoknapatawpha uusaeg" on kogumik Faulkner'i novellidest. Novellide tegelaskujud on mitmesugused inimesed; kohati autori loomingus korduvad ja teineteist kordavad (muuseas, novellis "Homme" lk 236 kumas läbi "Augustivalgusest" tuttav sündmustik), tavalised ja keerulised, naiivsed ja tõsised ning üldse igasugused. 
Lugudes on tunda kõvasti Faulkner'i meelsust sõja suhtes (nt "Ad Astra" lk 16: " "Siis näete ilma ootamatagi," ütles subadar. "Küll näete." Ta vaatas meile kordamööda otsa - tõsine, väärikas, rahulik. "Need, kes seal väljas neli aastat maas on mädanenud, -" tema lühike paks käsi tegi viipe - "pole meist teragi surnumad." "; ja eriti ilus/valus lugu "Kaks sõjameest", kus - lk 266-267 - on kajastatud dialoog sõtta mineva vanema venna ja koju jääva noorema venna vahel). 
Lisaks sellele mõtiskleb Faulkner temapärasel moel inimese loomuse üle ("Roos Emilyle" lk 52: "Me mäletasime neid noormehi, keda tema isa oli hobusepiitsaga minema kihutanud, ja mõistsime, et nüüd, kus tal enam kedagi või midagi ei olnud, tuli tal tahes-tahtmata sellest viimasest kinni hoida, kes oli ta kõigest paljaks röövinud. Inimesed teevad ikka nii."; lugu "Pross", kus poeg elab koos emaga, võtab naise, jätab naise ja jätab elu ning seeläbi ka oma ema üksinda; "Laudasüütaja" lk 201: "Oli, nagu kõmiseksid löök ja sellele järgnenud rahulik tõre hääl ikka veel tema peas vastu, ehkki nad ilmutasid talle üksnes, kui kohutav on olla nii abitult noor, nii väheste aastatega, mille tillukesest koormast piisas küll takistamaks teda end maailmast ja selle arusaamatust korrast lahti rebimast, ent mitte selleks, et anda talle siin kindlat jalgealust, jõudu vastuhakuks ja püüdeks maailma sündmuskäiku muuta."; ja ma võiks tsitaatidega jätkata, aga jäägu huvitatule ka endale avastamis- ja lugemisrõõmu). 
Soovitan neile, kellele meeldivad novellid - hea jupphaaval ja ka mõne kogukama teose kõrvale lugeda. Mulle endale hirmsasti meeldis. Hindeks 4.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar