neljapäev, 19. jaanuar 2012

Juhani Aho „Üksi“ (Loomingu Raamatukogu 2011/29-30)

Armastus ajab inimesed hulluks; ja eriti hulluks ajab ühepoolne, vastamata, üksik armastus. Teksti minajutustaja on nii armunud ja muudkui armastab ühte naist. See naine ei ole temast eriti huvitatud - nooremana oli, aga siis ei olnud see mees temast huvitatud ja nüüd on hilja. Peategelane on ühel hetkel eufoorias ja loodab parimat samal ajal tõlgendades suvalisi detaile/liigutusi/ütliso omavolitsi märgilisteks, teisel hetkel on ta täiesti masendunud, kolmandal ükskõikne ja nõnda üles-alla, edasi-tagasi. Labiilne, väga labiilne. Tingituna ühest väiksest detailist (nt mida ta kusagil tänaval näha võib või lihtsalt uitmõte) võib tema emotsionaalne seis kardinaalselt muutuda. Ausalt öeldes, imestan, et ta hulluks pole läinud. Seetõttu nõustun, et tegemist on väga isikliku kirjutisega - autor annab edasi selle segapudru, mida inimene võib tunda üksindushetkedel. Juhani Aho on samal ajal julge ja arg autor, väga põnev kombinatsioon. Julge ausalt kirjutama, aga arg armastuse nimel läbi tegelase tegutsema. Väga reaalne ja inimlik.
Ta nagu kogu aeg suruks endas alla seda teadmist, et tegelikult naine teda ei armasta. Ütleb endale (lk 28): "Ole vait... mis sest, kui oledki hull!" Süda käsib tal asju teha, aga pea ei taha; pea ütleb, et tule mõistusele, aga süda ei luba. See armastuse vajadus, mida inimene tunneb, võib olla lämmatav. Inimene on ikka sotsiaalne loom ja vajab enda kõrvale kedagi, kellega oma hinge jagada. Ja seetõttu ongi üksi-olemine kõige hirmsam asi, mis olla saab. 
Mingi hetk kirjutab minajutustaja kirja oma armastatu vennale, ise lootes (ja samas teades), et see satub ka tema armastatu enda ja viimase emagi kätte. Üritab ridade vahelt igasuguseid asju mõista anda ja asjade käiku mõjutada. Kõigele tipuks ütleb neiu vend oma vastuses, et kõik lootused pole veel purunenud! Midagi idiootsemat oleks raske ettekujutada! Vala jah õli tulle, et veel on võimalus (kuigi tol hetkel on neiul juba peaaegu peigmees). See pime lootus on kõige valusam. Kogu aeg loodab, loodab ja loodab, et asjad muutuvad, et ta on naisest valesti aru saanud, et tegelikult naine sõidab talle järele jne. Nagu mu üks sõber ütles, et lootus on p**se kukkumise ema. On küll. Ja kahjuks sureb viimasena. Ma ütleks, et sellises olukorras on lootus isegi eluohtlik. Lugedes käis korraks peast läbi ka mõte, et õnneks ei olnud tol ajal nii kiireid suhtlusvahendeid, kui tänapäeval (nt mobiilne andmevahetus), sest siis oleks ta küll selle naise puruks tüüdanud.
Ühest küljest, kõrvalt on raske vaadata, kuulata, lugeda kuidas inimene kannatab, aga samas tundub see valust ja armust puutumatule rumal ja nõrk. Selleks, et neid tundeid mõista, peab olema ise seda kogenud. Sest maailma värvid on määratud ikka läbi vaataja enda. Mulle meeldis väga kasutatud võrdlus alkoholi tarbimisega (lk 33): "Olen peaaegu samas olukorras nagu see, kes oma muret viina sisse uputab, kes joob, aga iga kord kui ta seda teeb, tunneb, et ta võtab seepärast, et ei taha jälle reaalsusse ärgata. Ta räuskab, laamendab ja lööb lärmi, püüdes unustada oma muret, aga klaasi suule tõstes on tal kogu aeg meeles, ehkki ähmaselt, miks ta joob. Ja kui ta hommikul on ennast selgeks maganud, äratavad nii eilne jooming kui ka selle põhjused temas üksnes tülgastust. Sest mure pole kadunud, vastupidi, see on üha raskem ja lootusetum." Ehk aitab see lõik natuke hoomata teose meeleheidet.
Soovitus - kellel endal midagi hetkel hinge kriipimas, parem ärge lugege. Võib panna asju ülemõtlema. Hinne 4.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar