reede, 24. veebruar 2012

Wystan Hugh Auden „39 luuletust ja 5 esseed“ (Loomingu Raamatukogu 2012/3-6)

Esiteks pean mainima mitte autorit, vaid tõlki, sest tõlketöö on vägev - viimistletud, mahlakas, ladus. Lausa lust lugeda. Tekst on edasi antud väga hästi.
Audeni tekstidest on maitsekohasemad esseed. Luuletuste seast paistsid silma "Matusebluus" (1936, lk 15) ja "Seadus nagu armastus" (1939, lk 35). Esseed olid kõik aja- ja olekukohased. 
Lk 140 ("Luuletaja ja linn"): "Kuna tänapäeva poliitika tähtsaimaks teemaks ei ole enam inimvabadused, vaid inimvajadused, siis on võib-olla paratamatu, et austus indiviidi vabaduse vastu on viimase viiekümne aasta jooksul niivõrd suuresti kahanenud ja riigi autoritaarsed volitused nii suuresti kasvanud."
Kuna olen sellel kogumikul lasknud settida juba nädala, siis on raske välja tuua omadusi, mis on eripärased või ainulaadsed. Kui nüüd suruda, siis peamine (esseede) mõte on jutustada miks, kuidas ja kes on kirjanik, luuletaja - kust pärineb see vajadus, isegi loomulik-füüsiline tung endast teksti välja pritsida - ja kuidas sellise tungita inimene ei mõista seda. 
Lk 126 ("Luuletaja ja linn"): "Enamikule inimestest meeldiks olla iseenda peremees, see aga kipub andma alust fantastilisele ootusele, nagu saaks võime luua kunstiteoseid olla midagi üleüldist, millega saaksid hakkama peaaegu kõik inimesed, ja seda mitte tänu mingile erilisele andele, vaid oma inimsusele - piisab lihtsalt üritamisest." Lk 127 ("Luuletaja ja linn"): "Kui seda laadi ühiskond otstarbeta tegevuse peale üldse mõtleb, siis suhtub ta sellesse umbusklikult - kunstnikud ei rüga tööd teha, seega on nad tõenäoliselt parasiitidest logelejad - või peab seda parimal juhul triviaalseks - luuletuste kirjutamine või piltide maalimine on kahjutu erahobi."
Kindlasti soovitatav kirjutajale inimesele; ükskõik kas professionaalist või harrastajast kirjutaja. Hinne 4.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar