kolmapäev, 14. märts 2012

Lev Tolstoi "Sõda ja rahu. Teine raamat" (kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1970)

Kui esimene osa on suuremalt jaolt sõjadraama, siis teine osa armudraama - intriigid, kired, lootused, pettumused ja kogu komplekt erinevates variatsioonides. Samad tuttavad tegelased jätkavad oma eluvõitlust. Lühidalt sisust alljärgnevalt (seda informatsiooni on vaja talletada, sest muidu järgmist osa lugedes ei saa midagi aru, et kes kellega ja kus).
Kõigepealt siis täpsustus, et kuigi tundub, et Andrei Bolkonski saab esimese osa lõpus surma, siis tegelikult ei saa. Ta naaseb koju just viimasel hetkel, et näha kuidas ta rasedusest kurnatud naine sureb sünnitusel. Sellele järgneb pikk masendusperiood, kus ta otsib elumõtet. Ühes otsustavas vestluses Pierre'iga ta ütleb (lk 120): "Miks see siis pole õiglane?" imestas vürst Andrei. "Mis on õiglane ja ebaõiglane, selle üle pole inimestele antud otsustada. Inimesed on alati eksinud ja eksivad ikka, ja mitte milleski rohkem kui selles, mida nad peavad õiglaseks ja ebaõiglaseks." Kuid peale vestlust Pierre'iga mõistab Andrei, et elul siiski võib mõte olla (lk 171: "Ei, elu pole lõppenud, kui oled kolmekümne ühe aastane," tegi vürst Andrei äkki lõpliku, muutmatu otsuse.) ja ta asub aktiivselt taas ühiskonnaelust osa võtma: vabastab oma talupojad/orjad, asub riigiametisse, töötab seaduseelnõudega jne. Isegi armub ja kihlub Nikolai Rostov'i hurmava noore õe Natalja Rostova'ga. Aga võta näpust, Andrei tervis on kehv ja ta peab sõitma välismaale tervisevetele. Kuna Bolkonski isa ütles, et vähemalt aasta peavad pulmadega ootama, siis see sobib kenasti. Põhimõtteliselt on Natašake tubli - ootab ja ootab ning armastab ja ihaleb oma peigmeest. Kuid 3 või 4 päeva enne tolle naasmist satub hirmsa (juba abielus!) naistemehe Anatol Kuragin'i hammaste või õigemini libedate käte vahele (kes muuseas on Pierre Bezuhhov'i naisevend). Uuest armukesest pimestatutna katkestab Nataša kiirelt kihluse. Anatol püüab Natašat röövida ja pulmaplaani pidada, kuid see kukub läbi. See pruudi röövimise motiiv on kuskilt varemloetud vene kirjandusest juba läbi jooksnud, kui ma ei eksi siis Puškin, nii et populaarne teema. Peale seda intriigi on Andrei süda murtud ja Nataša langenud naine. Noor ja loll Nataša - kuidas sa küll võisid nii teha; Jane Austen pöörab hauas külge ja kitkub oma juukseid.
Meie teine peategelane Pierre Bezuhhov ei ela mitte paremini. Ta kaunil naisel Eleen'il näikse olevat afäär Dolohhov'iga, kelle Pierre kutsub olude sunnil duellile. Duellil saab üks oma paugu kätte. Pierre kupatab Eleeni kodust välja ja on õigustatult vihane. Ta on masenduses ja murtud ning enda peale tige. Tema suhtumist kirjeldab mõttekäik peale duelli (lk 34): "Kes on õige, kes on süüdlane? Mitte keegi. Aga kui oled elus, siis ela; homme võid surra, nagu mina oleksin võinud surra tund aega tagasi. Ja mis maksabki piinelda, kui elada jääb igavikuga võrreldes üksainus sekund?" Kuid siis satub ta teele - uskuge või mitte - Vabamüürlaste vennaskond ja temast saab vabamüürlane. Oma värskest entusiasmist tiivustatuna hakkab tark aga naiivne Pierre oma talupoegi vabastama, koole ja haiglaid ehitama jne, mis näiliselt küll toimib, aga reaalselt mitte. Isegi kleebib kildudeks purunenud Andrei kokku. Peagi aga selgub, et vabamüürlus on (vennaskonna) vendade jaoks vaid sotsiaalse ja seltskondliku manipuleerimise vahend ja tõsiseid maailmaparandajaid on seal vähe. Pierre laostub taas moraalselt ja annab muuseas ka oma naisele andeks. Ah jaa, see Pierre'i naine Eleen ise nalja viluks kütab tagant Anatoli ja Nataša tutvust. Peale Nataša piinliku olukorda peksab Pierre Anatoli Moskvast välja, aga annab talle õemehe armust ikka taskuraha ka kaasa. Vot milline mees...
Kolmas pealiin - Nikolai Rostov, langenud Nataša vend, seab ennast mõnusalt sõjaväes sisse ja leiab, et see siiski sobib talle (esimeses raamatus ta kardab ja põgeneb mõne korra). Kogu seltskondlik aadlielu on liiga keeruline; kõik need suhted, majanduslik arutlemine ja muu säärane ei ole tema jaoks. Tal on silmarõõmuks n-ö kasuõde Sonja, kelle kohta esialgu mõtleb, et ei taha abielluda, aga siis mõistab, et ta ikkagi armastab ja ütleb oma ilmselget kasuhuvilisele emale, et võtab vaese Sonja naiseks. Viimane aga muidugi ei meeldi Rostov'i perele; abielu kaudu jääb kasu saamata.
Tegelastest on ehk kõige enam positiivses suunas arenenud just Nikolai; positiivses selles mõttes, et ta muutub paremaks. Maailmamuresid lahendavad Andrei ja Pierre kasvavad vaimselt, kuid näha maailma ilma roosade prillideta, teeb neile hirmsat moodi haiget. Eks see on ikka nii, et kui kord juba näed ja mõistad, siis see on valus, aga tagasi pole ka enam võimalik minna, sest nähtut ei saa kustutada.
Negatiivne pool: kuigi esimene raamat ja teine raamat on välja antud samal aastal samas kirjastuses, on teises palju rohkem kirjavigu; haara või punane pliiats ja paranda.
Nüüd sai küll pikk jutt, aga see on väga vajalik :)
Soovitan lugeda romantikutel - peaks saama lugeda ka ilma esimest raamatut lugemata; suhtedraama jõuab kohale küll, aga terviklikkuse mõttes soovitaks esimest osa ka lugeda. Hinne 4+.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar