esmaspäev, 16. aprill 2012

Henry James "Daami portree" (kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1977)

Siin on nüüd see põhjus miks ma olen kuu aega vaikinud - Henry James. Ma mõtlesin, et enne läheb jumala päike looja kui ploomike "Daami portreega" ühele poole saab. Olen oma lühikese elu jooksul igasuguseid asju lugenud, aga see autor... raske, väga raske.
Võrdlen Henry James'i teksti rasvase toiduga - see on hea ja maitsev, aga süda hakkab läikima ning lihtsalt ei suuda rohkem manustada. Tekst on ilus, kõlav, filigraanne, aga nii rammus, et ei suuda korraga palju lugeda. Nii ta siis venis. Aga pooleli jätta - ei saa; ehk just järgmisel lehel muutub midagi. Tegelikult ei muutunud.
Tõlketöö oli muidugi suurepärane (Henno Rajandi) ja ilusad sõnad, laused, tekst. Tööd on tehtud hästi.
Sisust mõne sõnaga (ei hakka seekord ise James'i-panema ja pikalt kõrvalisest heietama). Peategelane on noor ameeriklanna Isabel Archer, kellele kukub sülle Euroopa tädi, kes hakkab noort daami kohe ajaviiteks harima. Tädi, tädimehe ja tädipoja kaudu langeb Isabelile osaks ka varandus, mis annab talle soovitud vabaduse, millega ta muidugi ei oska mitte s*ttagi peale hakata.
Teosest jookseb läbi terve plejaadi mehi, kes kõik tahavad Isabeli - ei tea miks; arvatavasti tahavad teda allutada oma diktatuurile ja kontrollida vabameelset naist (ei-ei, mitte SELLES mõttes vabameelne, ikka normaalses 19. sajandi mõttes vabameelne), kes sündmustiku ajastus on kohatu. Tal käib kosjas meelas ja seksikas lord Warburton, kes annaks talle vabad käed ja ilusa elu, aga kelle ta saadab pikalt. Siis on tal üks ameeriklane Goodwood, kelle teeb ta ka tümaks, pihuks ja põrmuks, kuid kes truilt Isabeli lõpuni armastab ja aidata püüab. Kokkuvõttes valib ta kõige närusema mehe - egoistliku eputise Gilbert Osmond'i, kellel on tagatipuks sohilaps ka kaelas (mis tuleb muidugi alles lõpus välja). Algusest lõpuni on Isabeli kõrval ka tema tädipoeg Ralph Touchett - ka üks tore mees, nutikas ja otsekohene, aga tervis on kehva ning ta on sääne nõrguke.
Vot selline lugu.
Meenutab Jane Austen'i lõputut kuiva tagasihoitust, kammitsetust; tahaks minna ja teha, aga ei lähe, mingi sisemine kruvi hoiab tagasi või vedru lubab minna ainult natuke.
Kahju - Isabelil kui naistegelasel oleks potentsiaali kirjanduslikult areneda ja avardada ka oma kaasaegse naislugeja silmaringi ning mõttelaadi. Aga eks autor ise valib, mis ta oma marionettidega teeb.
Hinne tuleb kahes jaos. Keele poole pealt 5. Sisu 2. Soovitan neile, kellele meeldib Jane Austen. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar