kolmapäev, 23. mai 2012

João Lopes Marques "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" (AS Eesti Ajalehed, 2010)

Nojah. Jälle olen pikalt vaikinud; põhjus on seesinane lennukimeeste raamat. Lugedes algus venis hirmsalt, aga lõpus tegin endalegi üllatuseks vägeva spurdi ja sain sellega maha. Kuigi... Ah ei tea. Lugedes sai igatahes stiililiselt paralleele kah tõmmata. Võib-olla ongi kõik uue-aja kirjanikud sarnased. Ma ei tea - äkki see on mingi stiil isegi? Vabalt võib olla. Lisapeatükk oli natuke nagu ka tuttav, aga pöördes - William Golding "Merehädaline Martin" lõppes ju nii, et ta oli tegelikult surnud; see lugu variandina lõppes nii, et see kõik oli unenägu. Muus mõttes - ei stiililt, ei oskustelt, ei milleski - ei võrdle ma autorit Goldinguga. Hoopis teine maailm.
Igatahes, raamatust endast. Lugu on ühest mehest, kes saab mis tahab ja teeb mis tahab ja üldse on igavesti äge päss (enda arvates). Eostab oma seemet üle Euroopa ja on selle üle hirmus uhke. Mitu naist samal ajal erinevates riikides üheaegselt rasedad jne. Lõpuks ei saagi aru palju tal neid lapsi on (sealhulgas ei tea ta seda ka ise). Kui aga üks naine saab teiselt mehelt lapsed, siis tõusis sellest hirmus probleem - topeltstandardid missugused. Vahepeal mingi segadus seksuaalse orientatsiooni teemal. Pidevalt jookseb läbi teema, et türklased vallutavad Euroopat (mis lõpu järgi tundus, et oligi reaalsus? - aga pole kindel). 
Alguses ma eeldasin, et ehk see on mingi iroonia või sarkasm tänapäeva inimese pihta. Aga ei saanud aru, et oleks olnud. Tõsine jutt oli. Vist. Kõikidest raamatutest ei peagi aru saama. Natuke müstikat on ka elus vaja.
Anyway. Suured unistused, suur lend, suured sõnad ja klišeed, mis kõike kokkuvõttes ei moodustanudki midagi. Emotsiooni ei järgnenud - peale segaduse. Aga veelkord - ehk ma ei mõista tänapäeva autoreid...
Lugeda oli raske. Lennati tekstiga üle, liiga palju panustatud lugeja fantaasiale. Nagu lausete kaupa teksti puuduks. Ei mõista ma kõiki neid portugallase peeneid vihjeid ja kõnekujundeid. 
Mõned trükivead, mitte midagi hirmsat. Anname andeks - võib-olla trükkalid tegid nalja. Aga paneb ikka mõtlema, et küll vanasti kirjutati (toimetati) ilusti - mitu toimetajat käis üle, nii et ühtegi veakonksu ka ei ole.
Hinne maksimum 2. Pole minu raamat. Kellele sobiks? Võib-olla lugejale, kes tahab aega surnuks lüüa, mingit taset ei eelda - mitte et taset ei oleks, lihtsalt seda on raske defineerida. Tõesti maitse asi. Ma pigem olen klassika sõber. Kuid kindlasti on ka sellel raamatul oma publik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar