kolmapäev, 2. mai 2012

Urs Widmer „Isa raamat“ (Loomingu Raamatukogu 2011/35-37)

Osaliselt päris, osaliselt fantaasia - magus segu mõlemast. Autor on tegelas-isa loomise prototüübina kasutanud enese päris-isa.
Lugu kirjandust ülikirglikult armastavast mehest, kes unustab raamatute sekka sattudes päevadeks maailma. Ta tõlgib, kirjutab, koostab, analüüsib, õpetab jne. Näiteks, kui ta sõjast koju tuleb, siis (lk 78) hakkab ta kohe peas pressivaid tõlkeid trükimasinal paberile tampima. Kui enam midagi välja pigistada ei anna, alles siis ta tervitab oma naist ja last. Selline kirg. Teine kord unustab ta oma poja sünnipäeva. Tuleb ette. Ja need on üksnes kaks näidet kümnetest. Nii et lugu mehest, kelle reaalses elus funktsioneerimine on pöördvõrdeline tema kirjandusliku geeniusega - ühes kohas jääb vajaka, teises talitab nii mis mühiseb. Ilus aga kurb. Muideks, ta töötab tükkideks mitmeid kirjutusmasinaid. Ja kes on kunagi vanemat trükimasinat kasutanud, siis teab, et nendega töötamine ei ole mitte nii mõnus ja kerge kui arvutiklaviatuuril klõbistamine.
Loo põhjus on samuti ilus. Šveitsi mägiküla kombe kohaselt kirjutab igamees/-nais oma elu alates 12. eluaastast isiklikku Valgesse Raamatusse (põhimõtteliselt suur tühi raamat, mida hakkad oma looga täitma - kihvt). Kui isa sureb, siis ema viskab isa Valge Raamatu minema. Poeg hakkab seda isa eest uuesti kirjutama; kaunis ja sümboolne. Hoiab traditsioone, et isa ei kustuks.
Traditsioonidest - eks seal ole ka mõned vihjed nende väljasuremisele. Iga kord kui isa või poeg isaisa kodukülla sattuvad, on seal (ja ka sinna viival teel) midagi muutunud. Kui poeg küla viimast korda külastab on juba kõik võõras. Pole midagi teha, sest vanad asjad jäävad uuele ajale ette ja vana pärimus sureb vanade inimestega.
Autori stiilist; mis kohe silma jäid, olid verbideta laused - lk 30 "Mitte ühtki inimest enam tema lauas.", lk 31 "Viltune hommikupäike.", lk 54 "Taga kauguses kaitsemets."  jne. Teiseks, ebajärjepidev jutustaja isk - kord minavormis jutustus ja rääkimine oma isast, kord tema kui keegi vaadeldav ja kelle isast räägitakse. Üks pähe hüpanud variant, et miks nii - mina kui jutt temast endast, tema kui fantaasia. Aga noh, see on umbropsu pakutud. Näited: lk 64 "Nõnda siis tõstis isa mind hommikul hällist, sigaret suus, ise peas teksti edasi tõlkides, ja andis mulle lutipudeli. Peagi tegi seda Nina, kes oli naisterahvas ega pidanud kooli minema. Clara tuli hiljem, kümne paiku ja võttis lapse sülle. Kaisutas ja musitas teda." või lk 90 "Teisest küljest oli meil /jutustajal ja tema tädimehel/ ühel ja samal päeval sünnipäev, ja see laps, mina, tagus endale magades nii korrapärases rütmis rusikaga pähe, et teda oleks võinud metronoomina kasutada. Löömise rütm oli umbes nagu andante, löök ikka parema käe seljaga vastu otsaesist; nõndaviisi terve öö läbi, kui tal seda oleks teha lastud." Teine põhjus võib olla näiteks enda tekstist/sündmustest distantseerimine. Ema talle vist eriti ei meeldinud ka - Urs Widmer'i "Isa raamatu" eelromaan "Ema kallim" olevat hoopis teises stiilis (Tiiu Kokla järelsõnas lk 145: "Mida jutustatakse aga nagu muuseas, monotoonselt, kiretult, registreerivalt, kuigi teravalt kontrastsete värvidega; ema juhtub lihtsalt olema üks teiste hulgast."), kuid kuna pole ise näinud ega lugenud, siis ei väida midagi kindlat.
Ilus raamat. Natuke nukravõitu. Nagu mulle meeldib. Hinne 5.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar