laupäev, 30. juuni 2012

Ain Kaalep "Klaasmaastikud" (kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1971)

Sissejuhatav "Klaas" selgitab ehk kogumiku pealkirja (tekkis järgnev mõte). Klaas kui selline peegeldab, näitab vaatajale teda ennast; maastik kui silmaga nähtav kirjeldab keskkonda ehk siis tundmusi. Nii et klaasmaastikud - inimtunnete peegeldused. Võiks ju olla. Tsitaat "Klaasist" (lk 8):

/---/
Säh aknaid, peegleid, uudishimuvaim!
Säh suurendavaid läätsi! Paistab läbi
või vastu klaasilt, klaasist loom ja taim

ja inimese välis-au ja -häbi.

Kogumik jaguneb kolme ossa: Klaasmaastikud (omakorda kolm alajaotust), Rapsoodiad ja Sonetid (kaks alajaotust). 
Isiklikud lemmikud olid romantilise alatooniga "La Morena" (lk 16), nukrameelne "Tuuker" (lk 21), morbiidne kuid lõbus "Epitaaf" (lk 25), eluline "Õnn" (lk 36), aus "Narrilaeva-kollaaž" (lk 94), õpetlik ja maine "Ta oskas midagi" (lk 118). Need on üksikud näited. Päris palju jäi silma ja kõrva.

Maitseks tsüklist (?) "Viis oodi" sümpaatne "5" (lk 35).

"Kõik meie tahtmised eal ei saa küll täituda - siiki
see maailm on heldem,
kui ehk lootsime ka, kui teele me läksime vaikselt,
et ta soontest juua
kas või kord ülepäeviti vaid, kui rohkem on kurjast.
Heldem mõteteski
on maailm, ent meil tuleb saada ta helduse väärseks,
olgu see ka raske.
Lätte me leiame siis vahel hoopiski ootuse vastu:
äkitselt ta purskab
maast meie jalgade ees ning naerdes me otsimiskihku
joodab sind ja mindki..."
Karget vett ruhimikku sa lättest võtsid kui kaussi,
seks et kasta huuli - 
neid, mida suudlesin vast. Neid mõtteid mõtlesin
                                                                                 seal ma,
pannud pea su sülle.

Kokkuvõttes - väga hea ja mahlane lugemine, ülelugemine, kaasa- ja läbimõtlemine. 4. Soovitan soojalt, sest kodumaist luulet lugeda on kasulik :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar