neljapäev, 28. juuni 2012

William Faulkner "Hälin ja raev" (kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1972)

William (Harrison - nagu välja tuli) Faulkner - üks mu lemmikkirjanikke. Kahju, et ma teda põhi- või keskkooli ajal ei avastanud; mu maailmapilt oleks ehk hoopis kiiremini ja omanäolisemalt kujunenud. Samas - kas oleks aru saanud... See selleks. Jälle ma kukun heietama ebaolulisest. Jäägem kõnealuse teose juurde.
Faulkner on autor, kes meeldib või ei meeldi - vahepealset varianti ei ole - ning "Hälin ja raev" on mõnevõrra äärmuslik stiilinäide Faulkner'ilt. Nii et autoriga esimeseks tutvumiseks ma seda ei soovitaks, sest võib kohutada. Jutud käivad, et "Hälin ja raev" olevat Faulkner'i tippteos. Ise seda ei kinnita ega lükka ümber, aga igatahes romaan nõretab geniaalsusest.
Teos jaguneb nelja etappi, mis on seotud konkreetse päeva ja jutustajaga (neljas osa on kõrvalvaataja jutustus): Benjamin 07. aprill 1928.a., Quentin 02. juuni 1910.a., Jason 06. aprill 1928.a. ja kõrvalvaataja kirjeldus 08. aprill 1928.a. Teose lõpuks on autor toonud omapoolse kommentaari ka tegelaste elu, mõtete ja saatuse kohta. Romaan käsitleb perekond Compson'ite elu ja valu, hälinat ja raevu; ühe väljamõeldud perekonna suhetes ja saatuses on nii palju inimlikku ja elulist, et it's magic. Perekonna moodustavad vanemad proua ja härra Compson ning nende lapsed Benjamin, Candace, Jason ja Quentin. Lisaks ka neegerorjad/-teenijad ja sugulased-lähikondlased. Kuigi tegelasi on terve kuhi ja nad kõik on omanäolised, olulised, kirkad ja elavad, pean ma piirduma mingi valikuga, sest kui ma kogu selle puntra siin lahti (h)arutaks, siis ei oleks tegemist blogi sissekande vaid dissertatsiooniga. Nii et kui huvi tekib, siis raamat näppu ja lugema. Autor on romaani alustanud lugeja jaoks ehk kõige vastuolulisemaid tundeid tekitava, kuid ka kõige siirama karakteriga. Romaani lõpus toodud  tõlkija poolsetes (Enn Soosaar'e) kommentaarides (lk. 300) on samuti toodud, et selline valik annab teosele "kirjanduslikult huvitava ning tõhusa avaakordi".
Benjamin on proua ja härra Compson'i noorim laps, kes on arengupeetusega, nõrgamõistuslik ja tulenevalt tolleaegsest kombest kutsuvad kõik teda idioodiks; nagu proua Compson leiab, et selline õnnetu juhus on temale karistuseks uhkuse ja vanas eas veel lapse saamise eest. Tavainimese mõistes ebaadekvaatne, rumal ja eluvõõras, kuid võrreldes teiste tegelastega loo jutustajana kõige erapooletum. Mees mõtleb nii nagu on, ta ei saa aru miks ja kuidas ta tunneb, tunded ei ähmasta ega muuda olukordi. Nii et kuigi esimest peatükki lugedes tundub kõik segane ja absurd, siis peale järgmisi peatükke klikk-klikk-klikk sobivad klotsid kokku. Võrreldes oma labiilse ja enesetapule kalduva venna Quentin'iga on tema mõtted ikka väga selged. Kuigi Benjamin'i peatükk käsitleb viitteist varasemat sündmust (lk. 300, Enn Soosaar), teeb autor lugeja jaoks  siiski asja mõnevõrra kergemaks; autor seob sündmused teatud isikutega või hetkekirjeldustega, mis aitavad tagantjärgi teksti ajastiku paika panna. Ega Benjamin'i saatus kerge ei ole - teda kastreeritakse ja peale ema surma lõpetab ta hullumajas. Kuid üks hea asi tema loo juures on - ta ei oska hinnata temaga sündivat kui masendavat, ta ei taju emotsioone nii nagu tavaline inimene. Need asjad on tema jaoks ebaolulised. Benjamin'ile on tähtis oma "surnuaed", et kaarik ei sõidaks linnas vasakut kätt, et ta saaks oma sussikest hoida, peeglisse vaadata ja tuld jälgida - väiksed asjad. Nii et tõesti: teadmatus on õndsus.
Quentin on Benjamin'i vend, kes on nii põhjani depressiivne mees, et lõpuks uputab end jõkke. Lk 92: "/---/ sa mõtled küll ühel päeval et su mõõt on nüüd täis aga eks aegki ole su ebaõnnestumine". Ta on kogu aeg häiritud ja pidevalt on närvivapustus õhus. Miks ta siis labiilne ja masendunud on? Esiteks, ta õde (Candace ehk Caddy) on selline neiu, kes tunneb oma ajastu kohta liiga vabameelset ja sügavat huvi meeste vastu. Quentin tunneb end sellest puudutatuna ja leiab, et perekonna au ei ole lihtsalt ohus, vaid mahatallatud. Quentin püüab sellest ka isaga rääkida, aga viimane ei pea seda kuigi oluliseks (isa on üldse selline tore mees neil). Teiseks, ta tunneb süümepiina seepärast, et Benjamin'i maatükk müüdi maha tema Harvardi õpingute aastamaksuks ja Caddy pulmade korraldamiseks. Kusjuures Compson'id olid kunagi suured maaomanikud, kuid müüdud tükk oli viimane ja peale seda jäi alles ainult maja-alune maa. Lisaks sellele on tal keerulised suhted oma vanematega, ta ei tunne ennast nende poolt õiglaselt kohelduna. Lõpuks jääb kõlama mõte, et asjad on ajutised. Stiilinäide lk. 153: "Ema ei saanud aru et isa tahtis meile vaid seda õpetada et kõik inimesed on lihtsalt saepuru täistopitud nukud ja et see inimestesse topitud saepuru on kokku kraabitud prahihunnikust kuhu kõik varasemad nukud on minema visatud aga nende lõhkistest külgedest väljapudenev saepuru ei sure minu arust iialgi." Rääkides Quentin'i jutustusest, see on suuremas jaos ilma kirjavahemärkideta. Seega tuleb au anda tõlgile (Enn Soosaar), kes on sellest suurepäraselt läbi närinud.
Jason on Compson kelle "käes oli raha" (lk. 83). Kui lühidalt kokku võtta - Candace sai lapse, kelle nimeks pandi venna (lapse onu siis) auks Quentin. Lapse isas keegi kindel ei olnud ning Caddy omapäraste (hkmhm) elukommete tõttu sai laps saadetud emale-isale ehk siis proua ja härra Compson'ile kasvatada. Härra Comspon suri peatselt ja laps jäi siis proua Compson'i, Jason'i ja neegrist teenija Dilsey kasvatada. Caddy aga saatis pidevalt raha kulude katteks. Ja siin ilmneb Jason'i rotilik kahepalgelisus - ta teadis, et tema ema (proua Compson) ei võtaks seda raha vastu. Niisiis, ta võttis ise need rahad pangast välja ja esitas emale omakirjutatud tšekke, mida ema järjepidevalt Caddy omade pähe ära põletas. Nii et Jason kogus endale kena varanduse. Nautida ta seda aga ei saanud, sest õetütar Quentin röövis ta paljaks ja pani plehku. Ah jaa, lisaks sellele oli Jason ka rassistlik ja ebaviisakas tõbras. See võis tulenda ka sellest, et ta pidi oma ema kantseldama ja kogu majapidamine oli peale isa surma Jason'i kaelas. Nii et Jason'i näol oli tegemist proua Compson'i lemmiklapsega, kes talle lihtsalt (kujundlikult öeldes) noa selga lõi. Iroonia.
Minu jaoks on tegemist selle aasta ühe mahlaseima pärliga kindlasti. "Hälin ja raev" on nii intensiivne, et nädala jagu pessimismi on garanteeritud. Soovitan tõsistele inimestele :) 
Hinne 5. Isegi +.

2 kommentaari:

  1. Nonii, mina alustasin justsama Faulkneri "Absalom, absalom!" lugemist, seega pisut aega ning saab ka minupoolne ülevaade sinu armastatud kirjanikust.

    P.S. minu meelest parim pessimismi garantii on jätkuvalt ning jäädavalt siiski Remarque.

    VastaKustuta
  2. Alusasin nüüd selle raamatuga. Kuna kõik oli esimeses peatükis segane, hüppeliselt ajast-aega käimine, otsustasin googeldada.
    Loen siis edasi, juba hakkan asjale pihta saama :D

    VastaKustuta