esmaspäev, 30. juuli 2012

Albert Camus "Võõras" (Tänapäev, 2003)


Selle teose näol oli tegu kerge ja hea lugemisega. Sotsiaalsetest normidest enesele põhjendatult mittehooliv kangelane, kes hetkesegaduses laseb ühe araablase maha ning sellega kaasnev kohtuprotsess. Camus on teadaolevalt üpris sünge ning trööstitu stiili harrastaja, seega enda jaoks üllatusena avastasin, et tegelikult ei olnud tema mõttekäikudes midagi nii ehmatavat või šokeerivat.

Peategelane Meursault on nagu vaikiv vaatleja. Iga olukord või koht, kus oleks oodatav tema reaktsioon või vastus, jääb olemata, kuna... see ei ole oluline. Või kui ka oleks, siis ei oleks see määrav. Ning ühel või teisel moel ei võta ta avalikult temaga toimuva suhtes ükskõik mis hoiakut, mida teda ümbritsev maailm ootab. Vaid ühel korral pahvatab ta välja selle, mis tal peas toimub või miks ta nii kõigutamatu on, ning ka see juhtub vaid seetõttu, et vaimulik, kes teda vangikongis külastas, ei läinud ära ning seletas oma joru edasi.

Taoline väline stoilisus ning sisemine leplikkus toovad mõttesse vaid oskuse hetkes elada. Kõigega harjub, elu ei ole elamise vaeva väärt ning lõpuks ei ole midagi peale praeguse hetke ning selle, kuidas sa suvatsed sellesse ise suhtuda. Life sucks and then you die lähenemine mõneti. Ema on surnud? Kurb, kuid sinu pisarad seda asjaolu ei muuda. Määratakse surmanuhtlus? Tobe, kuid nii see juba on, üle jääb oodata, mis vastuse saab armuandmispalve.

What's done is done, no use crying over spilt milk. Väga minulik ning meelepärane raamat. 5. Tegelikult 5+.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar