kolmapäev, 12. september 2012

John Fowles "Prantsuse leitnandi tüdruk" (kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1988)

John Fowles on põnev kirjanik. Jutt jookseb, mõte jookseb, üllatab lugejat - kõik klapib ja on nagu peab. Kõnealune romaan on ka seetõttu haarav, et stiililiselt on autor lisanud n-ö omapoolseid mõttepeatükke, kus ta arutab üht või teist, selgitab miks tegelane käitub mingil moel või kuidas tolleaegsed inimesed oleksid käitunud. Võiks öelda, et autor peab ausat ja puhast dialoogi lugejaga ning seda selle kõige selgemas tähenduses, sest kaasamõtlev lugeja hakkab instinktiivselt vastama. Vahva. Võib küll niimoodi raamatuid kirjutada. See tõmbab muidugi lugeja-tegelase ettekujuteldava suhte pärismaailma tagasi (tähendab, et raamatutegelased ei ole päris, sa kujutad neid ette) ja võib-olla (võib-olla!) tõmbab natuke lugeja hoogu ja kaasaelamist maha, kuid on nigu värske õhk võrreldes massiga. Romaani kohati sümboolne looduskirjeldus meenutab "Tulipunast kirjatähte".
Konkreetsest teosest siis - "Prantsuse leitnandi tüdruk". Tegevus toimub 19. sajandi teises pooles, kusjuures kirjutatud on romaan 20. sajandi teises pooles, nii et lahe. Iseenesest Fowles'i kaasaegsed pigem kirjutasid ja olid tema hiilgeajal populaarsemad tuleviku-ulme või siis sügavamõtteliste/realistlike samas ajas toimuvate teoste poolest. Nii et uuenduslik mees omas koolkonnas (mulje on jäänud nii, kuid ega ma ei ole kõiki maailma raamatuid lugenud ka). Võrreldes päriselt 19. sajandil ja varem kirjutatud armastusromaanidega - kui vanemates romaanides venitavad sündmustikku tegelased oma ujeda iseloomu ja käitumisega, siis antud romaanis venitab autor ja meelega, tegelased ehk kütaks kiireminigi.
Lisaks sellele, iga peatükk algab tolleaegsete seisukohtadega ja mõtetega kas luulest, kirjandusest, teadustöödest vms. Konkreetne alguslõik vihjab peatüki sisule. Suur töö selliseid lõike leida! Eriti arvestades seda, et raamatus on kokku 61 peatükki. 
Romaani läbiv teema on erinevate ajastute võrdlemine ja näitlikustamine - erinevad ajastud tähendavad siis sündmustiku kohast 19. sajandi ja kirjutamisaegset 20. sajandi teist poolt. Autor arutleb, mis on kummaski ajastus hea, mis halb, mis muutunud, mis sama - seda kõike kooskõlas romaani tegevustikuga. Näiteks jutt naiste riietusest 19. sajandi teises pooles, lk. 9: "Ja seepärast nõudsid naised värvilt eredust, mtte tagasihoidlikkust, et kompenseerida nii mõndagi mida nende käitumises reegliks peeti." Veel stiilinäide lk. 15 "Meie sajandi kõige suuremaks hädaks peetakse ajapuudust; ajapuuduse tunne, mitte aga omakasupüüdmatu armastus teaduse, veel vähem tarkuse vastu on põhjuseks, miks me pühendame nii suure osa oma ühiskonna leidlikkusest ja sissetulekutest sellele, et otsida järjest kiiremaid tegemismooduseid - otsekui oleks inimkonna lõppeesmärk jõuda mitte täiuslikule inimsusele, vaid täiuslikule välgusähvatusele." Veel üks vahva väljavõte, mis tänapäeva Eestit päris kenasti kirjeldab, lk. 130: "Et inimene võis olla usu suhtes nii ükskõikne, et talle oleks kõlvanud ühthästi nii mošee kui ka sünagoog, olnuks see seal peamiseks jumalakojaks - selline pettus ületas Lyme'i elanike kujutlusvõime." Ja üks veel äramärkimist vääriv, lk. 233: "Aga nad olid niisama seksikad, nagu seda on meie oma sajand - ja vaatamata asjaolule, et meid pommitatakse seksiga nii ööl kui päeval (nii nagu viktoriaane pommitati usuga), paelus see neid tegelikult palju enam kui meid."
Pealkiri on antud kõrvalpeategelase hüüdnime järgi. Vaene Tragöödia, nii kutsuti teda samuti. Olevat olnud tal üks Prantsuse laevamees, kes teda lollitas ja narritas ning ära ei võtnud, nii et nimi talle sealt külge jäigi. Päriselt oli naise nimi Sarah. Tegelik peategelane on Charles, kes satub ise Sarah orki. Omaaegses ühiskonnas on Sarah vales ajastus, ta on iseloomu poolest hoopis moodsam naine. Autor ise ütleb lk. 85: "Sarah'-taolisi naisi on ka nüüdisajal olemas, ja ma pole neid kunagi mõistnud." Tal on mõtted, tunded, ihad, ja mis peamine, soov olla vaba ning sõltumatu. Tegelikult on Charles alguses kihlatud Ernestina'ga, kes on ideaalne naine 19. sajandi mõistes. Kuid see ehk Charles'i eemale peletabki; Sarah on ju palju põnevam, ta meenutab ja kehastab just kõike seda mida ihkab olla Charles ise. Kuigi Ernestina'l ja Charles'il oli alguses ikka päris suur armastus. Aga mis teha, kui see kaob ja selgeks saavad tegelikud soovid, ei saa ennast ikka sundida ka. Nii et on mida lugeda.
Ah jaa - enne kui kõik romantika vastu taevast lendab, pakub Ernestina isa Charles'ile tööd kaubanduse vallas (ikka juhtivat tööd mitte mingit suvalist orjakohta), kuid ilmselgelt on Charles laisk ja ütleb ära. (Mitmeleheküljelises) siseheitluses toob ta põhjuseks, et härrasmees ei tegele äritsemisega, kuid tegelikult ei taha ta mõelda töö tegemisest (ühes kohas ta ka tunnistab seda). Mis viga elada niisama oma tiitli arvel. Võrreldes aga tänapäeva maailmaga - kõik tahavad äri teha ja need, kes pakutud võimalust ei kasuta, on ilmselt lihtsalt jobud. Igatahes, Charles'i siseheitlus lõppeb sellega, et ta otsustab jooma ja hoorama minna. Täos joob ta ennast küll, aga hooramisel ei jõua ta hoora voodisse oksendamisest kaugemale.
Lisaks kõigele muule heale on romaan täis mõtteid elust ja olust, kuidas elame, kuidas tahame elada. Üks vana hea tõdemus, mis end ka mulle ikka korduvalt on eluteel näkku visanud, lk. 160: "Tuleb päev, kus need hiljutised õnnetud aastad näivad teile vaid nagu too pilvelaik seal eemal Chesili panga kohal. Te seisate päikesepaistes... ja muigate oma minevikumurede üle." Või siis lk. 179: "Aeg oli suur pettus: olemasolu oli ajatu, oli alati praegu, oli alati ühe ja sellesama kuratliku masina vahele jäämine. Kõik nood värvikad ekraanid, mida inimene oli püstitanud, et tegelikkusele mitte silma vaadata - ajalugu, usk, kohustus, ühiskondlik positsioon, kõik need olid illusioonid, paljad oopiumiuima unenäod."
Kokkuvõttes - on mida lugeda. Andke tuld. Väike muie tuleb huulile ka. Hinne 4+.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar