neljapäev, 15. november 2012

Lev Tolstoi "Sõda ja rahu. Kolmas raamat" (kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1970)

Ettevaatust, tulistan! Kolmas raamat - epo(po)pöa hakkab lähenema lõpule. Kui esimesed kaks (eriti teine raamat) kajastasid lisaks sõjale ka tegelaste hinge- ja armuelu, siis kolmas raamat on suuremas osas lahingute ja vägede liikumise kirjeldus (kusjuures, lk. 203 on toodud ka Borodino lahingu planeeritud vägede paiknemine ja tegelik lahinguaegne paiknemine ning lk. 236-237 on toodud autori analüüs selle suhtes, et miks ei täidetud ega saadudki täita Napoleoni korraldusi Borodino lahingus).  Igatahes astub Napoleoni jalg raamatu lõpus Moskva pinnale ja ta seab end sisse Kremlis. Pealinnast on rahvas aga suuremas osas lahkunud (peale viimaste hilinejate ning vangide ja hullude, kes muide vabastati Napoleoni saabumise puhuks). Sellega seoses väärib äramärkimist autori võrdlus Moskva kui mesilastaruna (alates lk 352).
Tsitaat lk. 5: "/---/ sõda, s.t. toimus inimlikule mõistusele ja kogu inimlikule loomusele vastukäiv sündmus." ja lk. 7: "Miljonid inimesed pidid oma inimlikkudest tunnetest ja oma mõistusest lahti öeldes läänest itta minema ja tapma omasuguseid, just samuti, nagu mõne sajandi eest läksid idast läände inimeste parved, tappes omasuguseid." Autori seisukoht sõdimise osas ei vaja vist täiendavat analüüsi. Lk 8-9 leiab väga ilusa (kuid tsiteerimiseks liiga pika) arutelu inimese elu külgedest, vabadusest, paratamatusest - sellest, et miski pole põhjuseks. Esimese jao teine peatükk hõlmab lugu Bonaparte'st vaimustunud poola ulaanipolkovnikust, kes heast peast mingil seletamatul õilsal eesmärgil kihutas sajad ulaanid otse jõkke (oli ka hukkunuid), nii et Napoleon ise ka kaldal lolli näoga pealt vaatas. 
Kui ma esimese raamatu juures mõtlesin, et huvitav, mis sellest prantsuse keele populaarsusest saab, siis kolmandas raamatus nabitakse juttude järgi (lk 90) selliseid kinni, kes prantsuse keelt räägivad. Vot sulle kultuursus.
Ega midagi uut autori stiili ja käekirja poolest öelda polegi - kõik on juba esimese ja teise raamatu juures toodud. Võib-olla mõne sõnaga tegelaste edasisest elusaatusest. Seda siis valikuliselt, isikliku sümpaatia järgi.
Rostov avastab, et sõda muutub talle vastikuks, see muudab ta vaikseks ja mõtlikuks. Ta pettub sangarlikkuse mõttes (lk 72), sest vastane kardab samamoodi nagu tema. 
Natašakene (Rostovi õde) on armuvalus haigeks jäänud, kahvatab ja ei söö. Ütleks, et kes käskis selliseid intriige siis punuda ja naiivitar olla. Nüüd on vitsad. Igalpool talle tundub, et kuuleb Kuragini ja Bolkonski nime - kuuleb ka, sest ega rahvas rääkimata jäta, aga ta kujutab ette seda suuremas määras, kui tegelikult ta seltskonnas teemaks on. 
Andrei: korraks tundub, et ta jälle sureb (autor vist teeb seda kiusu pärast), siis ei sure, siis sureb ja siis ikka ei surnud. Nii et kolmanda raamatu lõpus on Andrei siiski elus... või ei ole? Igatahes oma mõtetes ja nägemustes on ta Natašaga. Nii et sarja esiarmastajad. 
Vürstitar Marja ja vürst Andrei isa sureb (tegelikult ka sureb ning enne seda teeb ta nõder ja labiilne vaim veel mõned täispöörded). Vürstitar Marja püüab vara ja peret koos hoida, kuid palju üks naine ikka sõja ajal kanda ja kannatada suudab. Marja viskleb agoonias isale ütlemata jäänud sõnade ja tegemata tegude tõttu - loomulik nähtus peale lähedase surma. Oleks, võinuks, saanuks... Igatahes suudab Marja külameeste/orjade mässu maha suruda (üllatus-üllatus kelle!) krahv Rostovi abiga. Rostov heidab Marjale silma, mis neist edasi saab loeme võib-olla neljandast raamatust. Aga midagi on õhus, seda ma ütlen.
Pierre - ta tahab end ka kuidagi sõjaga siduda. Ta kasutab heebrea arvu-kujutuse süsteemi prantsuse tähtedele tähenduse andmiseks (teemaarendus algab lk. 85) ja oma süsteemis leiab, et Napoleoni nimi vastab metsalise arvule (teate küll - 666) ning hädaga moogerdab oma nimest ka arvu 666. Seeläbi jõuab ta arusaamisele, et tema ongi see mees, kes peab mingil moel peatama Napoleoni. Lk. 198: "Teda ei huvitanud see, mille heaks ta tahab ohverdada, vaid ohverdamine ise tekitas temas uut, rõõmsat tunnet."
Pierre naine Eleen hakkab mingit uut moodi usklikuks ja saab seeläbi jumala silmis õiguse oma abielu lahutada (paremad kosilased silmapiiril). Tõeline intrigant.
Kuidugi on omaette teema Venemaa keisri kummardamine - hämmastav. Kui keiser ütleb, annab märku, liigutab kulmu - mis iganes - rahvas kohe jookseb. Ilmselgelt on Aleksander I näol olnud tegemist äärmiselt karismaatilise kujuga. Kui rikkad omal kulul hulga vägesid sõtta saadavad, siis nad ei saa peale keisri vaimuvõimu alt vabanemist aru, mis nad teinud on (lk. 106). Näikse, et siia on punutud peen iroonianoot võimu ülistamise suhtes. 
Pigem on teema ikkagi sõjakeskne - nii et, maskuliinsemale lugejale. Hinne 4. Rohkem kirgi ja kurgi tahaks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar