pühapäev, 10. veebruar 2013

Thomas Mann "Võlumägi" (kirjastus Pegasus, 2008)

Mundus vult decipi.
- Maailm tahab ennast petta lasta.

Thomas Mann'i kaheköiteline suurteos - "Võlumägi" - on ühest küljest aukartust, teisest aga vastakat ja tõrksat meelsust tekitav romaan. Temaatika on tuttav muusikast, nii nüüd kui kunagisest ning kindlasti ka tulevasest - meie ajastul näiteks siit ja sealt. Miks me oleme, kes me oleme, mida me teeme, kuhu me läheme, kuhu me tegelikult minema peaksime... ja seda nii ainsuses kui mitmuses, nii mina- kui ühis- ja kogukonna tasandil.
Kõnealustes trükkides (võib-olla ka teistes trükkides; ei tea, pole näinud) on viimasena toodud autori enda sissejuhatus romaanile, esinemine üliõpilastele. Autor leiab, et "Võlumägi" tahab saada lugemist kaks korda, aga kui esimesel lugemisel on juba igav, siis pole mõtet lõpuni punnitada (2. köide, lk 528). Tal on õigus kaks korda lugemise osas, kuid lõpuni punnitamist julgen küll soovitada. Tunnistan ausalt. tegemist ei ole kerge lugemisega, tahab kordamist, ülelugemist, tagasilugemist; kuid kord lõpetatuna ja settinult on pilt suurem ja kontekst pildis.
Paari sõnaga tegelastest ja sündmustikust, kuid käesolev tekst ei ole kindlasti sisukokkuvõte. Peaosas noor ja esialgu vaimult pime, kuid lootustandev Hans Castorp. Hans läheb kolmeks nädalaks külastama sanatooriumis viibivat tädipoega, Joachim Ziemssen'i. Kolmest nädalast saab seitse aastat. Tema tähelepanu köidavad meelas proua Clawdia Chauchat, pedagoogiliste kalduvustega härra Settembrini ja härra Naphta, lisaks veel terve hulk sanatooriumi töötajaid ja elanikke. Kuid kokkuvõttes ei olegi tegelased ja sündmused nii tähtsad - nad omavad lihtsalt ümbrust kujundavat ja suunavat rolli. Köide 2, lk 516 "Selle loo jutustasime iseenda pärast, mitte sinu [Hans Castorp - elu truusüdamlik murelaps] pärast, sest sina olid loomult lihtne."
Üks "Võlumäe" keskne käsitlusobjekt on aeg. Aeg on aga ei ole, voolab aga kihutab, rullub aga hajub ja nii edasi ja edasi. Aja kulgu tunnetame õiges vormis alles siis kui selle tegelik hetk on möödas; alles hiljem on võimalik mõista, et toona olnud aeg möödus kiirelt või aeglaselt, kuigi konkreetsel hetkel oli kõik teisiti. Autor on ajale ja aja mõjule pühendanud palju võhma ja ruumi ning peab tunnistama, et ka oma kallist aega. Mõte sellest kuidas ajahammas nii märkamatult liigub ning hiilib meid takistamatult kaasa viies, on arvatavasti iga inimest ootamatult ja valusalt tabanud. Aeg on kontekstiti väga erinev - ühe jaoks on pool aastat kärbsemust, teise jaoks hinnaline. Näiteks väga lihtne võrdlus - lapse jaoks möödub pool aastat mängides, kuid väga haige inimese viimane poolaasta on väärtuslik igas valusas sekundis. Nii et, aeg on huvitav ja tahab enese üle mõtisklemist.
Hans Castorp sattus võlumäele ja aeg murdus, hõljus ära, hajus mingitesse hoomamatuisse sfääridesse. Meie kõigi jaoks on kusagil oma võlumägi; koht, kus tahaks olla nii kaua kui saaks ning seal viibides end tegelikust elust välja lülitada,; koht kus aeg voogab nii pehmelt, et selle hingust pole tunda; koht, kus maailm avaneb meie jaoks, ilma, et see oleks meie ümber. Sellisse mäkke üles ronimine, tipust vaate nautimine ning seejärel laskumine - varem või hiljem tuleb seda teha. Muidugi mida varem, seda parem. Ettevaatlik tuleb olla mäkke jõudmisel; teate, seal on nii mõnus olla, et uinutavalt mõjuv olustik tekitab himu sinna püsima jääda. Aga ei tohi unustada, et tegemist on siiski teekonnaga, mitte sihtpunktiga. 
Teine - siinkirjutaja jaoks - oluline aspekt on õpetus ehk kõnealuse romaani mõistes pedagoogika. Elu saadab meie teele igasuguseid inimesi; mõni neist on saadetud eeskujuks, mõni kiusatuseks, mõni selgitajaks, kuid kõik nad on saadetud õpetuseks. Kelleltki ja millestki midagi õppida, see on alateadlik ja loomulik. See on hea kui sul on keegi, kellel on huvi ja soovi sind juhendada, panna mõtlema ja vaatama teisest nurgast, suunata sind pehmelt; selliseid inimest tuleb hinnata. Üks tähtsamaid, samas lihtsamaid tõdesid, mida olen ise mõistnud, on teadmine, et inimesed on erinevad. Seda sobib iseloomustama ka proua Chauchat mõte vestluses Castorp'iga (lk. 351): "Kirg tähendab elada elu pärast. Aga teada on, et teie elate elamuse pärast. Kirg on eneseunustus. Teile aga on eneserikastamine tähtis." 
Kolmandaks - mis juhtub inimesega kui panna ta teise keskkonda. Ilmselgelt inimene muutub, hakkab vaatama teisti ning seetõttu ka nägema uutmoodi. Kui jätta kõrvale tavapäraselt olulised normid ja käitumisreeglid, avalduvad hoopis teised käitumuslikud jooned ning kas need on paremad või halvemad, on raske öelda.
Üldiselt - need kaks köidet on nii mahlased, et närida võiks neid nii- ja naapidi, sõna haaval ja lehekülgede kaupa, aga mekk ei saaks ikkagi otsa. Kuid see ei ole antud juhul eesmärk. Mida "Võlumäel" on lugejale anda, seda ta annab ning usun, et igaühele erinevalt. Mul oli esialgu plaanis veel sõna võtta, aga aitab küll. 
Soovitan mõtisklejatele; kellele meeldib kirjanduse meelelahutuslik roll, võite proovida, kuid ärge kirgi ja kurgi oodake. Ühe hindega hinnata ei saa. Meelelahutuslik väärtus on 3, aga silmiavav väärtus 5. Tekst on keeruline ja, nagu öeldud, tahab korralikku keskendumist. Jõudu tööle!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar