laupäev, 1. juuni 2013

Jack Kerouac "Teel" (Tänapäev, 2011)

Üks hea näide politiseerimata ning vaid kirjutamise eesmärgil paberile pandud biit-kirjanduse teostest. See on nii ehedalt ameerikalik, et on mõistetav, kuidas mitu põlvkonda on romantiseerinud teel elamist, planeerimata ning hetke ajendil tegutsemist ja palju muud.

Hunter S. Thompsoni "Fear and loathing in Las Vegas" ei ole lugenud, kuid filmi põhjal olid Kerouac'i "Teel" motiivid ja meelestatus tuttavad. Kadunud põlvkonna hetkeimpulsse jaatav käsitlus ning hukkamõistu vältiv lähenemine. Droogide, naiste ja alkoholi ümber keerlevad peod ja juhtumised, mida on käsitletud suurepärase erapooletusega, andmata autoripoolset hukkamõistvat või takkakiitvat varjundit. Kui nüüd mõelda, siis raamatust ei olnud tajuda autori püüdlust lugejat kuidagigi mõjutada või suunata, tegelaste osas sümpaatiate või antipaatiate tekkimine oli puhtalt nentimistena ette kantud, et lugeja enda poolt seikate pinnalt luua.

Huvitav oli minategelase Sal'i ja peategelase Dean'i suhtlusdünaamika. Sal, tädi juures alalist peakohta omav kirjanikuhakatis, kes on Dean'i eestvedamisel ning tema karismaatilisusest tulenevalt valmis lõpuni talle põhimõtteliselt kõike lubama, andeks andma ja võimaldama. Ja tasub ära märkida, et raamatu lõpuks on Dean juba üpris selgelt vaimuhaige. All that booze, women and drugs will do that to a man, i guess.

Huvitav juhi-järgija dünaamika, mille raames minategelane saab oma tahtmised välja elada alati kraadi võrra hullema ja hulljulgema Dean'i selja taga, kes enamasti kogu pasarahe kinni püüab. Võib-olla see Dean'i käitumise võimaldamine tulenebki sellest, et minategelane tunneb end hooti kammitsetuna, kuid tal endal puudub see miski (julgus?), et oma tahtmiste ajendil tegutseda.

Raamatus liigutakse meeletutel kiirustel ja veidrate transpordivahendite ja vahepeatustega idarannikult läänerannikule, samuti korraks isegi Mehhikosse (Ameerikas sõlmitud abielu vajas lahutamist, muidugi oli seda kõige kiiremini võimalik teha Mexico City's). Kõik need retked toimuvad minategelase jaoks pisikeste hingetõmbepausidega, mil ta resideerub rahulikult oma tädi juures või alustab kooselu mõne taolise neiuga, kellega võiks isegi kaaluda pere loomist. Ning siis, nagu tuulispask, tuleb teade Dean'ilt või mõte temast, mistõttu tuleb kõik olemasolev kõrvale heita ning ennastunustavalt astuda vastu seiklustele, mida Deani hulljulgus ning otsatu tee koos paljude tuttavatega pakub.

Ühiskonna moraali ja normide ettekirjutused ongi see, mille eest joostakse. Kuid samas ei ole raamatus põlgust või põlastust selle vastu - sellest, mida ei talu, sa hoidud, kuid see ei tähenda seda, et sa peaks selle vastu kogu oma väe ja nõuga võitlema asuma, oh ei. Puudub ühiskonnahävitajalik suunitlus, raamat kajastab vaid indiviidide vajadust tegutseda vahel vabana, nii nagu tuju tuleb. Selles raamatus ei ole palju valgustuslikke mõttekäike või ahhaa-momente, seal on vaid kirja pandud juhtumised. Üldisest meelestatusest leiab igaüks selle, mis Kerouac'i niivõrd populaarseks tegi. Sest ta isegi ei apelleeri etteheidete või üleskutsete esitamisele. Ta kirjutab nii, nagu oli, ei vähem ega rohkem.

Keelelise kasutuse poole pealt - isiklikult ei soovita antud teose tõlget. Kahetsesin esimesel kümnel leheküljel, et selle raamatu puhul ei olnud kätte saanud inglise keeles versiooni. Biit kirjandusele iseloomulikult on seal palju slängi ning ajastukohast keelekasutust (meenuta "Kuristik rukkis" näiteks), mille tõlkimisega võib kas õnnestuda või mitte. Minu jaoks see raamat ei õnnestunud - sõnad pentsujaam, kaveris (to cover for someone kontekstis) on vaid kirkamad näited sellest. Ehk siis minupoolne soovitus - kui suudate olla tõlke osas leplikud, siis pole vahet. Kui tõlge ja keelekasutus on oluline, siis võimalusel otsige originaali või paremat tõlget. 

Üldiselt saab see raamat hindeks 4. Sel raamatul on subtle mõju ja mõte, kuid taoline teelolemise romantiseerimine on minu jaoks mõistetavatel põhjustel saanud 20. sajandi kirjandusklassikaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar