laupäev, 6. juuli 2013

Valentina Siig "Veel kord. Pühendatud minu abikaasa Arvi Siia helgele mälestusele" (kirjastus Pegasus, Tallinn 2009)

Suur mees jätab endast maha puhta töö
ega nõua laastude kokkupühkijat.
 - Elizabeth Barret Browning

Varasem kokkupuude Arvi Siiaga oli 2007 väljaantud kogumiku "Neoon kangialuste kohal" näol; seda sai loetud üle lehe ja huupi, aga nauditavalt. Huvitav, ei mäleta, et koolis kirjanduse tunnis Siiast oleks kõneldud. Igatahes vääriks ta noortele tutvustamist.
Kõnealune mälestusteraamat on koostatud ja talletatud tema abikaasa Valentina Siia poolt. Teksti kirjutas ta vene keeles ning see on tõlgitud eesti keelde. Sümboolne, sest nagu lugesin, tegeles Siig ise väga palju eesti-vene-eesti tõlketöödega; miks siis peaks temast kirjutatud raamat ka muul moel meieni jõudma.
See on väga eriline raamat - siiras, südamlik ja armas. Autor on kogunud ja põiminud erinevad mälestused, meenutused ja killud üheks kirjuks palmikuks ning seda kõike õrna ohkega jaganud. Tekst on isiklik, nagu ilma loata nuusiks kellegi elus. Aga ju oli seda vaja, nii kirjutajale kui lugejale. 
Lugejal on võimalus tutvuda Arvi Siiaga vahetult; tema abikaasa on kirjeldanud Siia mõttekäiku ja töömeetodeid. See on hindamatu materjal ning kindlasti huvipakkuv ka kaugemas tulevikus. Nooremale inimesele (sh mina) on õpetlik kuidas sovetiaegses Eestis elati ja "varandust" korjati. Peale Viivi Luige kevade lugemist mõistan inimesi, kes igasuguseid tarbe-, toidu- ja muidu esemeid koguvad; kõnealune teos kinnitas varem loetut. 
Teksti on lükitud Arvi Siia luuletused, maitse saab igatahes suhu. Lisaks sellele on toodud erinevaid arvustusi ja arvamusi Siia luulest, nii et midagi ka kolmandalt osapoolelt; Valentina Siig on kirja pannud ka tema enda poolt Arvi Siiaga tehtud ja linti võetud intervjuud (ühes intervjuus lahe väljend, lk 158: "Need tulemused polnud laternast võetud."). Raamatu lõpuosas on välja pandud hulk pilte uudistamiseks.
Midagi maitseks:

Kus see oli? Kunas?
Harju juba, kaim.
Kus on kurva kodu, 
vaese varjupaik.

Uksed olid kinni.
Aknad kinni ka.
Platsil kivikirik
ainsa hingeta.

Vundamendi serval
õied õrnukesed.
Seinas augurida
rinna kõrgusel.

Võimas, eks? Nii vähe sõnu, aga milline sisu! Nii et, kes veel ei ole lugenud, see võiks prooviks katsuda. Ise sain ühe tarkusetera võrra rikkamaks ja mida nüüd endale püüan aeg-ajalt ikka meelde tuletada; lk 177: "Suhelda väärikalt ja hoida väärikust nendega suheldes, kellel väärikus puudub."
Rohkem polegi öelda; see jutt pole sisult just mitte eriti kirjeldav, aga kõik mis tahtsin öelda, sai öeldud. Lugeda soovitan neil, kellele meeldib Siig, kes soovivad teda tundma õppida või kellele pakub huvi eesti kirjanduslugu. Hinnet ei pane, see ei ole seda tüüpi raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar