pühapäev, 8. september 2013

Catherine Banner "Pimeduse hääled" (Kirjastus Varrak, Tallinn 2012)

Tegelikult lugesin romaani selleks ettevalmistumata - see tähendab, et ma pole lugenud triloogia esimest osa  ("Kuninga silmad"). Aga ei ole hullu - täitsa loetav ka ilma eelnevate teadmisteta, kuid ilmselgelt oleks konteksti mõistmiseks tarvis ka eelnev osa ära lugeda. Võib-olla seepärast päris kõigest aru ei saanudki...
Kõnealuse romaani tegevus toimub kahes keskkonnas: nüüdisaegsel (?) Inglismaal ja müstilises Maloonias (üks riik mitmest, st et lisaks Malooniale on veel salajasi riike). Ei ole päris kindel, kas need müstilised riigid paiknevad paralleelmaailmas või lihtsalt mingil avastamata mandril või saarel kusagil Atlandi ookeanis. Igatahes kindel on see, et Malooniast saab paadiga Inglismaale, aga see võib olla seotud kuidagi maagiaga. See selleks. Kui oleks ehk esimest osa ka lugenud, oleksin targem.
"Pimeduse häälte" sündmused toimuvad äkiliselt muutuvas maailmas - maagia vaid veel hingitseb ja kõik läheb rappa. Elu muutub aina ohtlikumaks ning iga päev toob kapaga juurde uusi halbu uudiseid. Peategelane on noor Anselm (16-aastane?), kelle:
1) "onu" Aldebaran - suur juht ja õpetaja, tähtis maagiline mees - on surnud;
2) õde on maagiliste oskustega, kuid ei oska neid vaos hoida;
3) kasuisa Leo satub ainult eriliselt suurtesse jamadesse;
4) ema on kohe-kohe sünnitamas, kuid kahjuks on nad nii vaesed, et ei saa endale vajalikku abi lubada;
5) vanaema on eriline närakas;
(ja see ei ole veel kõik!) ning et elu oleks veel hirmsam, saab poiss teada koleda saladuse oma isa kohta. Ah jaa, lisaks kõigele meeldivad Anselmile poisid ja tema lemmikpoiss läheb ära kaugele. Nii et traagikat ja draamat on kuhjaga. Sündmuste keeris on põhjalik ja ülal on toodud üksnes peamised põhiprobleemid.
Aga kogu selle sahmimise alatekst on lapsest täiskasvanuks irdumine - mingil hetkel hakkab laps tajuma eluraskusi. Tal tekib tõsine vajadus oma lähedasi aidata, aga tal ei ole selleks oskusi, kogemusi ega jõudu. Tahaks kaitsta, aga ei tea kuidas. Masendav jõuetus ja teadmatus. Just seetõttu hakkab peategelane huupi rapsima ning seda, kas tema valikud on õiged, peab juba iga lugeja ise otsustama.
Nii et nahistamist on.
"Pimeduse hääled" on midagi sellist mida oleksin ilmselt neelanud 14- kuni 16-aastaselt; lugu on küll põnev ja kaasahaarav, kuid tahaks midagi veel. Kena kasvamise ning arenemise lugu küll, aga rohkem kirgi ja kurgi! Panem et circenses.
Autor on noor (sünd 1989), nii et peaks tal kindlasti silmas peal hoidma; usun, et hakkab huvitavaid asju tulema. Kirjutab veel natuke ja läheb äkilisemaks.
Soovitused. Nooremale, ütleme põhikooli lõpuklasside ja keskkooli-ealisele lugejale, kellel huvi fantaasiakirjanduse vastu. Hinne 3.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar