pühapäev, 6. oktoober 2013

Jelena Kostjukovitš "Gusto. Miks itaallased räägivad aina toidust" (Kirjastus Tänapäev, 2010)

Autor on kokku pannud mahuka, mahuka, MAHUKA ülevaate Itaalia toidu(kultuuri)st, mis väärib kindlasti kõrget kohta omalaadsete seas. Lisaks toitude ja valmistusviiside kirjeldustele, on toodud ka andmed nende ajaloost ning hulgaliselt viiteid teistele kirjandusallikatele. Põhjalik töö, stiililt teadustöölaadne ja teavet antakse ikka süvitsi. Tekst on nõudlik ja eeldab lugejalt ennastsalgavat keskendumist.
Autor annab kirgliku ülevaate ka itaallaste toidukultuurist ja ellusuhtumisest, mis pole kindlasti vähem oluline kui söödav ise. Üks huvitav komme, mis vääriks juurutamist ka meie kandis, on nn "ootele pandud kohv" (reaalune viide lk 11), mis tähendab sisuliselt seda, et majanduslikult parema seisuga kunde joob ühe, aga tasub kahe kohvi eest ning selle arvelt saab järgmine kitsikuses kunde juua kohvi tasumata. Vot see on tõeline kogukonnatunne, tegelik ja vastutasu/kiitust mitteootav empaatia tundmatute suhtes. Samast mõttest olen lugenud ka mõningatest blogidest ning näoraamatust, kuid millele linke ajapuudusel otsima ei hakka.
Lisaks sain väikse isikliku pettu(mu)se osaliseks, sest - kujutate ette - oliiviõlist, päris ehtsast oliiviõlist võite vaid unistada ja suu puhtaks pühkida. Tegelikult on seda kuldaväärt kraami nii vähe, et isegi kohalikele ei pruugi jaguda. Kui keegi satub Liguuriasse, Toscanasse, Veronasse või Umbriasse (neid kohti, mida nimetada, on veel, aga aitab küll), siis krabage kaasa nii palju kallist nestet kui aga küünte taha saate; tarvitamisel kohelge seda kindlasti austavalt ja isegi pühalikult. 
Raamatus on tohutult pilte rahvast, kultuurist, olulistest kohtadest ja muidugi ka toidust; kahjuks on pildid mustvalged. Saan täitsa aru, et värvilised pildid = suuremad kulud trükile, AGA kui need oleksid värvilised, siis oh seda kirssi tordil.
Tekstis olid mõned üksikud trükivead, aga üldiselt on tehtud tõlke ja toimetamisega väga korralikku tööd. Sellises mahus teksti läbi töötamine väärib aplausi.
Soovituslik lugemine kokakunsti fanaatikutele ja kindlasti ka Itaaliasse reisijaile; väärtuslik teave mida, miks ja kuidas süüakse ning mida, miks ja kuidas süüa. Žanrist ja ka andumusest lähtuvalt hindeks 3+.
Ütlen ära, et see on üks nendest raamatutest, mida lugemispäevikus käsitlen ilma teost lõpuni lugemata. Väide, kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda, sobib antud juhul väga hästi, sest: 1) selle teose lugemine eeldab aega, pühendumust, keskendumist ja huvi valdkonna vastu, kuid mida ei ole (minu puhul siis mitte ühtegi eelnimetatuist), seda ei ole; 2) tukast saab sugeda ka see, kes loeb asju mida ta lugema ei peaks; lugeda mõistmine iseenesest ei hõlma vaid tähtede tundmist ning kokkuseadmise oskust, vaid ka valikut mida lugeda. Nii et ei tunne end süüdi. Enda kaitseks pean veel ütlema, et reeglina loen alati teose lõpuni, sest valgustus võib ja tihti saabubki peale settimist. Lõigu kokkuvõte: loll on see, kes vabandusi ei leia (lihtsalt viskan õhku mõtte, et ehk on loll just hoopiski see kes leiab vabandusi).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar