neljapäev, 22. mai 2014

Kristjan Sander "Õhtu rannal" (Kirjastus Varrak, Tallinn 2012)

Vahepeal on palju vett merre voolanud. Mis teha. Elu võtab ka oma osa. Loetud on, aga kirjutamiseks napib aega. Täna aga hakkas salajane grafomaan minus juba närviliselt küüsi närima ja tuli järgi anda. Siit ta annab minna. Kuna kõike on loetud juba mingi viimase kuu, pooleteise jooksul, siis läheb mälu- ja õnnemänguks.
Nüüd kõnealusest teosest. Algaja ulmelugejana pole mul küll piisavalt arvestatavat tausta, et võtta kogumiku suhtes konstruktiivselt sõna, aga olgu kiidetud vabapidamisel blogindus ja põhiseaduse § 45. Kogumik koosneb erinevatest lugudest; mõni lühem, teine pikem, kokku 7 lugu. Autor on lood kirja pannud erineval ajal ning suurem osa neist on mingil moel ka varem avaldatud.
Mulle "Õhtu rannal" meeldis. Tore lugeda. Vahelduseks on hea lugeda sidumata tekste. Eriti kui ei ole aega järjepidevalt pikemat lugu närida. Mitte, et need oleks olnud lihtsad, mugavad tekstid, aga lihtsalt head kompaktsed. Eks seda lühikest juttu ongi raske kirjutada. Point tuleb pa-pah ära panna, ilma keerutamiseta. 
Igatahes oli huvitav, midagi negatiivset ei meenu. Hea kui eestikeelset kirjandust loetud saab; tõlgid on alati tublid, aga originaaltekstina eestikeelne teos on ikka hingelähedasem. Kui autorilt veel mõni asi peaks nõppu juhtuma, siis võtan kindlasti ette.
Soovitan ulmehuvilistele. Hinne 3.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar