laupäev, 9. august 2014

Lev Tolstoi "Sõda ja Rahu" (Eesti Raamat, 1985)

Pean tunnistama, et seda raamatut lugema asudes ma tegelikult isegi ei teadnud ligikaudselt, millest see raamat kirjutab. Siiski vastas sisu pealkirjale ning lühidalt öeldes vaatles raamat valitud vene aristokraatide (vürstide ja seltskonnategelaste) elusid ajavahemikul 1805-1820. Raamatu jooksul käib läbi 2 sõdimise perioodi, millest esimene (1805-1807) keskendub sellele, kui Napoleon Euroopat (Austriat) vallutas ja kuidas venelased liitlasvägedena seal olid, teine sõdimine leidis aset Venemaa pinnal, kui Napoleon 1812 aastal leidis, et tarvilik on Moskvale peale tungida.

On verd, on pisaraid, sümpaatsed tegelased surevad vahel, keegi leiab armastuse või varanduse, keegi kaotab selle. Raamat ise on kirjutatud mõneti kahetasandiliselt, mis on selgelt eristatud - omavahel on pikitud romaani see osa, mis jutustab välja mõeldud sündmustikku ja tegelasi ning see osa, mis kajastab autori üldiseid mõtisklusi ja hinnangut sõdimisele, rahvaste juhtimisele, paratamatusele ja inimeste õigustele. Tegelikult on need mõtisklused huvitavad ja nende peamisi mõtteid kordab autor läbi nelja köite. Paar näidet:

"Selleks, et käsk kindlasti täidetaks, peab inimene andma niisuguse käsu, mille täitmine on võimalik. Kuid teada seda, mida saab täita ja mida mitte, pole võimatu mitte ainult Napoleoni Venemaa retke puhul, millest võtsid osa miljonid, vaid ka väga lihtsa sündmuse puhul, sest nii selle kui teise teoks tegemisel võib alati ette tulla miljoneid takistusi. iga täidetud käsk moodustab alati vaid ühe tervest suurest hulgast täitmata jäänud käskudest. Võimatud käsud ei seotu sündmustega ja jäävad täitmata. Ainult need, mis on võimalikud, seostuvad järjepidevateks käskude ridadeks, mis vastavad sündmuste ridadele, ja need täidetakse.
Meie väär kujutlus, et sündmustele eelnenud käsk on sündmuste põhjus, on tulnud sellest, et kui sündmus on teoks saanud ja tuhandest käsust on täidetud ainult need üksikud, mis sündmustega seostusid, oleme unustanud need käsud, mida ei täidetud, sest neid polnud võimalik täita."

"Niisuguses küsimuses, kus miljonid mehed tapavad üksteist ja tapavad maha pool miljonit, ei saa olla põhjuseks ühe inimese tahe. /---/ Miks tapsid miljonid inimesed üksteist, kui maailma loomisest saadik on teada, et see on paha nii füüsiliselt kui ka kõlbeliselt? Sellepärast, et seda oli nii möödapääsmatult vaja, et kui inimesed seda tegid, täitsid nad sedasama stiihilist zooloogilist seadust, mida täidavad mesilased, kui nad üksteist sügisel hävitavad ja mille kohaselt isasloomad üksteist hävitavad. Sellele hirmsale küsimusele ei ole teist vastust."

Ehk siis Tolstoi jõudis järeldusele, et masside juhtimisel ei ole nn juhtidel kui üksikisikutel tegelikult väga otsustusvõimalusi ja asjad veerevad üldiste ootuste ja tahete rada pidi (loe: vahet pole, kas prantsuse vägesid juhtis Napoleon või mitte, kõik ei oleks saanud teistmoodi minna, paremaid lahendusi ja paremaid käske ei oleks Napoleonil isegi olnud võimalik ellu viia).

Tegemist ei ole igava lugemisega ja kui kedagi detailsed lahingukirjeldused või väeosade paigutused haigutama panevad, siis on võimalik nendest üle hüpata ja midagi ei lähe kaduma. Tegelased kasutavad kõnes ja kirjavahetuses palju prantsuse keelt (toonane mood), seega seda saab siis vajadusel ridade alla pandud tõlkest lugeda. Sündmustik liigub järgitavalt ja ladusalt ning paraja tempoga edasi, mis hoiab ka lugejat selle juures kinni ja ei lase tüdimusel tekkida. Tõesti soovitan, sest seal on julgeid autoripoolseid mõtteavaldusi ja ideid. 5-

P.S. Mitte küll väga palju, kuid siiski on ka vene talupoja olemuse ja iseloomu kirjeldust selles raamatus. Mind on tolle ajastu raamatuid lugedes alati hämmastanud see, kuidas talupojast vene pärisori ei ole justkui inimene, ta on nagu mingi masin, kellele vabaduse andmine on tema hukutamine, sest jõudeolek on kõige halvem, mis temaga juhtuda saab. Sest aristokraadid peavad kandma mõtlemise koormavat taaka, millest talupoeg on vaba, kuid talupoja taak ja elu eesmärk ongi teha rasket tööd, rassida, olles seeläbi õnnelik. Ehk aristokraat kadestab talupoega, kuna talupoja lihtsas mõistuses ei olegi ruumi olemuslikele mõtetele ja mõtisklustele, mis peenemat seltskonda paratamatult ja pääsmatult vaevab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar