teisipäev, 12. august 2014

Nikolai Gogol "Surnud hinged" (Varamu, 1977)

Raamatu peategelane Pavel Ivanovitš Tšitšikov käib linnast linna ja ostab kohalikelt mõisaomanikelt üles nende surnud hingi. Hinged on siis selle mõisa juurde kuuluvad talupojad, pärisorjad. Ja surnud hinged? Need, kes olid viimase ametliku riigipoolse revideerimise seisuga selle mõisa juures kirjas, kuid kes nüüdseks on kas surnud, ära karanud. Ehk siis mõisate hingekirjas olevad need isikud, kes füüsiliselt enam seal ei ole. Mõisnikud (küll teatavate kõhklustega) müüvad talle neid talupoegi, "surnud hingi", sest sel juhul ei ole need enam nende juures kirjas ja nende pealt ei pea ka peamaksu tasuma kubermanguvalitsusele.

Raamatu algus on nagu pooleliolevasse jutustusse sisseastumine. Lugema motiveerib soov lõpuks teada saada, et mis loom see Tšitšikov siis lõppude lõpuks on ja miks tal neid surnud hingi niiväga vaja läheb. Autor kirjeldab kohalikku seltskonnaelu koos selle osaliste kõikide iseloomujoonte ja välimusega, kuid peategelase tõelised motiivid ja tegutsemise põhjused jäävad kuni päris lõpuni lugeja eest varjule. Just see võimaldab vahepeal ka lugejal mõelda, et ei tea kas Tšitšikov võtab nüüd naise, jääb paikseks ja keskpäraseks seltskonnainimeseks või on siin loos veel midagi tulemas.

Raamat illustreerib karjeristlikke püüdlusi, ametkondade bürokraatiat ja seltskonnanormidest kinnipidamist. Huvitav lähenemisnurk tsaariaegsele Venemaale, pärisorjadele ja ühiskonnaelule. See raamat ei ole ühetasandiline ja loo moraal või autori mõtted ei ole üheselt leitavad ja määratletud. Ma usun, et selle raamatu omapära võibki seisneda just selles teistsuguses lähenemises ja hinnangus tolleaegsele ühiskonnale. 3

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar