neljapäev, 14. august 2014

Yehuda Berg "The power of kabbalah: Technology for the soul" (Kabbalah Publishing, 2004)

Vahelduseks sai siis ilukirjandusele ka eneseabi osakonna raamatut loetud. Egas ma algselt seda kätte võttes ei arvanud, et see selline self-help raamat on, kuid mida leht edasi, seda enam sealt kajas läbi see ameerikalik lähenemine "Ja see ei ole veel kõik!", "Siin raamatus toome su ette 12 kabala põhideviisi, millest lähtuda", "Ära usu seda, mida ma siin kirjutan, proovi see kõik omal käel läbi ja siis sa näed ilma uskumata, et see on tõsi!". Stiililiselt mulle väga ei meeldi need autorid, kelle pool juttu läheb selle peale, kui ägedad nad on ja kuidas nemad on ka sinna jõudnud samm-sammult, kuidas kohe-kohe järgnevate lehekülgede juures asume asja tuuma juurde, kuid enne kirjutab sulle veel kellegi testimonial'i ette. Asu asja juurde, mitte ära tekita vahtu ümber.

Aga asja juurde ka selle ülevaatega. Kuivõrd kabala põhimõtted ja kontseptsioonid olid mulle täitsa võõrad (nii nagu keskmise inimese teadmised voodoo'st on see, et midagi nad teevad ja selline asi on olemas. Tegelikult voodoo kohta on keskmise inimese teadmised isegi vist põhjalikumad), siis ma mõneti lootsin, et sealt ma saan mingi ülevaate, mingigi selguse. Nope. Jah, seda raamatut saab lugeda nii, et sul ei ole vaja Zohar'i (üks nende peamine raamat) kõrvale ja sa ei ole seda läbi lugenud, kuid minul oli kogu aeg küll selline tunne, et kuna ilma tervisliku koguse skepsiseta ei saa autori väiteid võtta (tont neid usuhulle teab, igasugu väiteid annab ju keerutada endale kasulikuks), siis oleks vaja ikka algtekstiga või selle teaduslikuma/professionaalsema käsitlusega eelnevalt tutvust teha. Sest autori sõnade kohaselt on enamik maailma teadussaavutusi kabala poolt ette ennustatud ja ette nähtud (minu jaoks oleks sellega analoogiline väide, et nagu Jules Verne on tänapäeva tehnikaimede isa ja tegelikult tuleb talle omistada kogu au allveelaevade ja muude tehnikaimede olemasolu eest) ja isegi 9/11 ehk siis WTC kaksiktornide pommitamine New Yorgis oli täpselt selle kuupäevaga kabalas ette kuulutatud. Eriti huvitav oli minu jaoks see, et väidetavalt oli ka Platon oma ideede maailma teooria või lähenemise maha viksinud kabala tekstidest. Kuivõrd kabala on piibliga end osati seostanud (st piibel on kirjutatud koodkõnes, seda ei saa üks-ühele võtta ja tuleb tõlgendada ning mõista läbi sümbolite jms), siis loomulikult tekkis mul küsimus, et mis ajast kabalistlik uskumus ise pärit on. Ehk siis oleks vajalik ikkagi näpud taha saada algtekstile. 

Kabalistid usuvad, et on 2 peamist reaalsust: meie 1% suurune pimeduse maailm ja 99% suurune valguse tasand. Inimese, kes igapäevaselt elab 1% maailmas, eesmärk on saada (püsiv) ühendus selle 99% maailmaga, sest vaid seal saavad olla su olemuslikud ihad/püüdlused ja taotlused täielikult rahuldatud. Proaktiivne olemine ja katsumuste ületamine viib sind sellele lähemale ja kogu õpetus selle üle keerlebki. Proaktiivsus ei tähenda alati tegutsemist, sama hästi on see mitte tegutsemine olukorras, kus tegutsemine oleks kergema vastupanu teed minemine, kuid sellega ei kaasneks eneseületust. Võidelda tuleb oma impulsside vastu ja üritada mitte elada end ümbritsevale reageerides vaid pigem ise reaktsioone algatades.

Ehk siis kui see ei oleks olnud kirjutatud nii populaarteaduslikult ja lähenemisega "12 easy steps to live your life according to kabbalah", siis oleks ma sellega rohkem rahule jäänud. Kuid eks see oli siis teistsugusele lugejaskonnale suunatud. Nii nagu Jehoova tunnistajate infomaterjalid ei pruugi anda head ülevaadet kristlusest, nii ei tasu ka sellest raamatust lähtudes anda hinnangut kabala kohta. Väga ei soovita, sest raamatu lõpetasin siiski tundega, et ma nagu ei saanudki sellest midagi juurde. Sest see hype ja vaht oli lihtsalt nii rohke. 2

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar